Tervitan Sind, kas kuuled? On seal hommik või on õhtused tuuled?

Hei, mäletate veel mind siit Ameerikast? *lehvitan*

Kuidas teil läheb? Mul läheb hästi, väga hästi! :)

Ma ei arva, et ma olen "Ameerika mullis". Ma üritan olla üsnagi reaalsuses, aga lihtsalt positiivsemas võtmes. I've decided to be happy because it's good for my health. (Jah, ma pole ikka veel oma motivatsiooni-tsitaatide hullusest üle saanud. Ma tahaks teha endale Wall of Inspiration'i, kuhu koguda häid quote, aga selleks on nii palju erinevaid võimalusi ja mul ei ole veel kindlat visiooni.)

Tahate, ma kirjeldan hetke, mil mõtlesin järjekordselt "Hedy, oled sa imelik või?"
Jälgin Instagramis Pete Souza kasutajat, ta oli president Obama ja Valge Maja peafotograaf, ja enne uue presidendi ametisse astumist postitas ta oma läbi aastate lemmikpilte. Pildi juurde ta kirjutas alati loo, mis sellega kokku käis. Ühe pildi alla kirjutas Pete, et ta ei suuda valida oma lemmikfotot, aga ta võib rääkida oma lemmikpäevast. Selleks oli talvepäev aastal 2010, mil ta pildistas president Obamat oma lastega lumes mängimas. Sellest oli kolm pilti ja täiesti lambine, aga ma vaatasin neid pisar silmas. Olukorda illustreeris veel see, et ma olin koolibussis, sõitsin kodu poole. Teised mu ümber tegid lolle nalju, kuulasid muusikat, lärmasid ja olid niisama tüüpilised tiinekad. Ja siis olin mina, vaatamas, silmad märjad, liigutavaid pilte (nüüdseks eks-)presidendi tööst ja perekonnast ja nende juurde käivatest lugudest läbi tema ihufotograafi silmade. Ah, tegelt pole midagi, keegi lihtsalt lõikas sibulat juhuslikult bussis..

Jaanuari keskel oli YFU Middle-Year Orientation ja päris tore oli kõikide teiste vahetusõpilastega jälle kokku saada. Mängisime mänge, arutlesime ja analüüsisime oma vahetusaasta kulgemist, seadsime endale eesmärke järgnevateks kuudeks, sõime pitsat ja olime niisama muhedad. Peale seda õhtut avastasin ennast mõtlemast, et ma olen kogu aeg hinnanud enda inglise keele oskust halvaks, aga ma ei suhtle väga paljude teiste vahetusõpilastega. Ma olen "kohalike pundis", kui nii öelda saab, ja võrdlen ennast nendega, oma USA sõpradega. (Enda teistega võrdlemine sageli head ei too, aga vähemalt oma mõtetes ma paigutan ennast nende sekka, mitte 'foreign exchange student' sildi alla.) Minu arvates on mu inglise keel veel üsna lonkav, aga kui objektiivselt hinnata, siis vist on vägagi okei.

Eelmine nädalavahetus olid Lisa lapselapsed Emmy ja Jaxy siin. Päris tore oli vahelduseks. Me oleme Lisaga ju harjunud ainult kahekesi kodus olema, aga kui need kaks pärdikut siin on, siis peab väga paika ütlus, et kui on vaikus, siis järelikult tehakse pahandust. :D Käisime kinos uut Disney printsessi multat vaatamas. Väga hea oli, "Moana" meeldis mulle rohkem kui "Sing" millegipärast. Minu arvates oli hästi armas ja ilusate looduskaadritega film, kena oli vaadata, (tegevus toimub Hawaiil). Ja storyline oli ka normaalne, ikkagi mingi mõte ja lugu oli taga. Kui Rapuntslil oli koduloomaks kameeleon, siis Moanal oli kana. :D Ja üks asi veel - kui guugeldasin, et kes eesti keeles Moana häält peale loeb, siis leidsin, et filmi nimi on Eestis hoopiski "Vaiana". Nagu misasja? "Vaiana"? :D Leidsin artikleid, et paljudes Euroopa riikides on mingisuguse trademark conflict'i pärast nimi muudetud, aga ikkagi, Vaiana ei kõla just eriti ilusa printsessi nimena. :D
Kinosaalist välja kõndides Emmy küsis Jaxylt: "What was your favorite part?"
Jaxy: "Maui" (üks tegelane)
Emmy: "Oh, mine was popcorn!" :D Ise sõi enamuse juba algustreilerite ajal ära.

Eile käisin jälle kinos, seekord Elisaga "La La Landi" vaatamas. Nende suurte rekordarv auhinna nominatsioone ja -võite saanud filmidega on alati ootused laes ja seekord ma ei pidanud grammigi pettuma. Amazing movie! See oli rohkem nagu jazz-muusikal ja mulle lihtsalt niii meeldis kogu see muusika ja atmosfäär ja klaverisoolod ja näitlejad olid super ja üleüldse mõnusa feelinguga. :)

Ühel hommikul koori tunnis õpetaja jagas meile uued noodid kätte ja kui ma nägin, mis laul see on, siis ma ei suutnud oma naeratust tagasi hoida. Mika - Happy Ending, teate küll seda laulu! Alguses poisid küll naersid, et see laulja niisama iniseb, aga kui nad ise järgi laulma pidid, siis said aru, et polegi nii lihtne laulda nagu Mika. :D Igatahes oli lahe seda laulu laulda, eriti veel mitmehäälses kooriarranžeeringus, aga kahjuks see ei jäänud meie koori lauluks. Õpetaja tahtis lihtsalt proovida, kuidas kõlab, kuna ta just sai noodid kätte, aga tegelikult oli see laul mõeldud ühele teisele koorile.

"Meie lauluks" sai Les Misérables poppurrii. Broadway muusikal, mis põhineb Victor Hugo "Hüljatud" romaanil. Kõige tuntum laul nende seast on ilmselt "I Dreamed a Dream". Praegu me alustasime "At The End Of The Day" õppimist. Ega need lihtsad laulud ei ole, taktimõõt muutub kogu aeg ridade keskel ja isegi pause lugedes peab keskenduma, et järge pidada. :D Aga seda enam on au, et õpetaja meiega sellise tüki ette võttis. :)

Bioloogias on teemaks geenid ja üks päev vaatasime videot minestavatest kitsedest, kuna see on ka geneetiline viga. Ma polnud kunagi varem sellist asja näinud ja ikka korralikult naersime kõik seal tunnis. Lühidalt, kui nad on väga ärevil või paanikas, siis nad lihtsalt kukuvad pikali ja minestavad mõneks sekundiks, see ei tee neile haiget. Fainting goats. :D

Üleüldse geneetika on lahe teema ja iga tund, sõltuvalt teemast, räägib õpetaja huvitavaid tõestisündinud lugusid. Näiteks kuidas on juhtunud, et inimesel on kaks DNA-d ja teda ei suudetud kuriteos süüdi mõista, kuna DNA ei klappinud temalt hiljem võetud DNA-ga. (Mäletan, kui Katre ka seda sama lugu rääkis.) Ja igasuguseid lugusid kaksikute kohta jne. Teadsite, et kõige rohkem lapsi, mis ühele naisele sündinud, on 69? 18. sajandil üks venelanna sünnitas 16 paari kaksikuid, seitsmed kolmikud ja neljad nelikud, kusjuures kõik ühe mehega! :D

Millalgi semestri alguses oli tuletõrjeõppus (siin on need nii tihti) ja pidi vastiku ilmaga õue minema, aga ainult korraks. Tavaliselt kui viimased õue jõuavad, siis saab juba tagasi minna. Ja siis järgmine päev söögivahetunnis hakkas jälle tuletõrjealarm tööle. Kõik olid alguses nagu "c'mon, eile oli ju, raudselt valehäire," aga siis käsutati ikkagi kõik kohe õue poole ja vaikselt hakati juba mõtlema, et seekord on päriselt. Ma olin just järjekorras teine, kes oleks toidu saanud.. Aga siis pidime 25 minutit õues passima ja ei olnud just eriti mõnus, külm oli! Keegi ei teadnud, mis toimub, tuletõrje isegi sõitis kohale. Lõpuks tuli välja, et kodundusklassis oli popcorn kärssama läinud. :D Ja siis täna viimase tunni ajal hakkas jälle tuletõrjealarm tööle. Mis seal ikka, lonkisime kõik jälle õue ja ootasime, mis seekord siis saama hakkab. Tuletõrjeautod ja kiirabi sõitsid kohale, aga ma ei teagi, mis või kus täpselt juhtus. Midagi tõsist õnneks ei olnud, ainuke probleem, et jälle oli külm. :D

Mul on selline tunne, et alates esimesest klassist kuni siiani, sellel kooliaastal olen kõige vähem käsitsi kirjutanud. Esiteks, mul on näiteks koor ja TV Production, kus midagi eriti kirjutama ei pea. Ja teiseks, enamus töölehed on arvutis, esseed ja muud asjad kirjutan ka kõik arvutis, käsitsi pole vaja eriti midagi teha. Mugav, aga siis kui mõnikord ongi vaja midagi rohkemat kui paar lauset paberile panna, siis käsi hakkab päris ruttu valutama. Mul on hea meel, et meil Eestis veel vähemalt õpetatakse lapsi normaalses ja sujuvas käekirjas kirjutama. Siin kirjutavad kõik neid pool-kirja-pool-trüki tähti, kus L on lihtsalt üks kriips ja kõik tähed seisavad eraldi, pole omavahel seotud.

Mulle tulevad gmaili ja postkasti (päris kirjadena) kogu aeg igasugused kolledži-kutsed ja flaierid. Suht rämpspost, aga need tehakse nii, et ikka on lahe lugeda ja jääb mulje, et on isiklik. Kes ei tahaks siis iga päev lugeda "You're no ordinary student, I'd like to help talented students like you," või "Your high school achievements are impressive and we are interested in you." 
Üks hiljutine algas nii: Hedy, 
Turns out you’re the most popular person on the planet…or at least you must feel that way after all the college mail you’ve gotten over the last few weeks. 
Edasi läks muidugi sama vana jama, et "meie oleme erilised ja õige valik," aga vähemalt algus püüdis tähelepanu. :D
Koolis ma olen muidu Honor Roll Student ka, esimese semestri hinnete põhjal, (põhimõtteliselt nagu Eestis autahvlil olemine vms).

Peakski igat blogipostitust tsitaadiga lõpetama hakkama, või mis? Võib-olla mul läheb see hoog üle ka. :D Aga seekord meeldib mulle Ellen Johnson Sirleaf quote:

"If your dreams do not scare you, they are not big enough."

Dream team 😍
KATV Crew: Nathan, Jenna, Celeste, Eli, mina ja Hayden

At least we tried.. :D

KATV-s on uus rubriik, kus laseme erinevatel õpilastel proovida erinevate riikide maiustusi. Esimeseks kohe viisin Eesti komme neile proovida. Ananassikomm meeldis enamustele, šokolaadinööbid meeldisid kõigile ja Teekonna kommid mõnele meeldisid, mõnele mitte. :D

Ühel päeval tuli lausa kolm tükki korraga. :D

Anna neile värviraamat ja uus pakk Crayoni rasvakriite kätte ja jälle natuke aega meelelahutust olemas. :D 

Happiness depends on your attitude towards life

31. detsembril 2016, Kokomo Downtownis pool tundi enne südaööd, kui DJ mängis YMCA-d, tantsisid kõik käsi tähtede järgi liigutades ja valjusti lauldes kaasa. "Mingi imelik oled vä, ma küll siin kätega vehkima ei hakka, äkki nad on lihtsalt purjus või midagi.." Aga õigem küsimus on, et miks mitte? "YMCA" liigutusi kõik teavad, lahe on ju kaasa naerda ja tantsida, aeg läheb kiiremini ja hakkab soojem kah! Sellele järgnes veel mitmeid häid vanu ja kõigile tuttavaid laule ja oligi aeg viimaseid sekundeid lugeda, vaadata kuidas suur valguskera/pall alla lastakse ja "2017" tuli põlema läheb. Ja muidugi ilutulestik ka! ✨🌟✨

Isegi kui vahel ikka veel tundub imelik, et iga pisemgi asi ajab neid valjusti naerma või pisar tuleb silma nii kergelt, siis mulle meeldib see, et siin inimesed on elavad. Nad elavad. Isegi kui mu sees on hetkel korraga sadu emotsioone, paistab väljast ikkagi eestlase kivinägu. :D Aga ma hakkan seda järjest rohkem kaotama ja mul on selle üle hea meel. Ma ka elan. :)

Teist semestrit on juba poolteist nädalat olnud ja koolirütm on jälle sees. Kõige nõmedam on vara ärkamine, aga koolis olla mulle meeldib. Ma olen jätkuvalt iga päev elevil oma tundide pärast ja reaalselt iga hommik on tunne "Jess, täna on jälle TV production," või "Oh, kas me hakkame kooriga uut laulu õppima?" (Vahemärkus: kooritunnis me laulame mõnikord soojenduseks "Lion sleeps tonight (Wimoweh)" ja see on niii lahe!) Aga muidu on mul enamus tunnid samad ja mingeid suuri muudatusi pole.

Ainuke uus tund on mul psühholoogia. See on huvitav ja ma päris täpselt veel ei tea, millest kõigest me seal rääkima hakkame, aga tundub, et palju arutlemist ja läbi tegevuste õppimist. (Õpikut me seal ei kasuta.) Eile näiteks oli meil ülesandeks koostada vähemalt 30 punktist koosnev "Life list" ehk nimekiri, mida tahan elu jooksul saavutada; suuremad ja väiksemad eesmärgid; kohad, mida külastada; asjad, mida teha/näha jne. Endalegi üllatuseks sain täitsa asjaliku listi kokku ja eks ma üritan neid asju siis vaikselt realiseerida ka. :D

Reedel oli Book Club'i kokkusaamine (jajah - nohikute kokkutulek), aga see oli põhimõtteliselt nagu filmiõhtu. Kõik olid lugenud "The Outsiders" (ma lugesin ka, väga hea raamat on) ja siis kogunesime peale kooli inga õpsi klassi ja veits rääkisime sellest ja arutlesime omavahel, üritasime leida autori varjatud vihjeid ja tagamõtteid, ning lihtsalt võrdlesime sealset situatsiooni näiteks meie koolis toimuvaga. Ja siis vaatasime kõik koos filmi ja sõime pitsat. Seal olid hästi lahedad inimesed koos, mõnus õhkkond ja naerda sai palju - hea viis oma reede õhtu veetmiseks. :) 

Ma väga loodan, et mu praegune (üleüldine) mõtteviis kestab ka siis, kui olen tagasi Eestis. Ma tunnen, et mu elu on minu kätes ja ma saan selle elada nii keeruliseks või nii imeliseks, kui ma tahan. Ma ei saa kontrollida kõike, mis juhtub või mu teele satub, aga on minu teha, kuidas ma sellele reageerin ja sellesse suhtun.

"If you don't like something, change it. If you can't change it, change your attitude."

- Maya Angelou

Elisa, mina, Kathy ja tema pojanaine

Peale vaheaega esimeses TV Production tunnis pidime plastiliinist midagi vaheajaga seotut voolima ja siis sellest loo rääkima, (ma tegin raamatu, kuna talvevaheaeg on lugemiseks loodud) aga pärast jäi aega üle ja üritasin midagi. :D

Minu selle aasta esimene lumememm! Lumi ei jäänud kokku, ei saanud suuremat teha.. :(

Kirjutasin bioloogia klassis laua peale teibiribadega oma nime ja iga päev lisas keegi (pole aimugi kes või mis klassist) midagi omalt poolt juurde. Need on ikka veel alles seal. :D

Bioloogias istutasime maisi ja kui taimed kasvama hakkavad, siis uurime, mis sorti on ja kust geenid ja omadused pärit on - katse nimi on "Whose your daddy?" (bio õps on nii lahe!)

Viis kuidas veeta matemaatika tundi, kui õpetaja puudub ja asendusõpetaja laseb teha, mis tahame.