Hedy Ameerikas: 2017

Michigani reisilt tagasi Kokomosse jõudes pidin hakkama asjade pakkimise peale mõtlema. Just nimelt mõtlema, sest tegeliku pakkimiseni jõudsin alles kõige viimasel päeval ja siis ka tänu Nele sundimisele (aitäh!). Lükkasin seda ikka nii kaua edasi kui vähegi võimalik, see tundus nii tüütu ja võimatu ettevõtmine. Ega see lihtne ei olnud ka. Kõik mu miljon asja toppisime kohvritesse, riided vaakumkottidesse ja ikkagi pidin mõned asjad maha jätma.. Hullult muretsesime, et ükski pagas ei oleks ülekaalus - muudkui tõstsime asju ühest kohvrist teise ja kaalusime üle, et oleks kõik võrdselt jaotatud ja igal kohvril natuke varu. Närvesööv päev oli see pakkimine, aga saime kõik tehtud! Ameerikasse läksin ühe suure kohvriga, tagasitulles oli aga kaks suurt kohvrit, käsipagasi kohver, seljakott + Nele kohver, kus oli ka minu asju rohkem kui tema asju. :D

Järgmine päev lennujaamas jätsin Lisaga hüvasti ja endalegi üllatuseks ei hakkanudki hullult nutma. Tänu Nele sealolekule ilmselt olin juba niivõrd Eesti lainele saanud ja selle USA aasta ilusti enda jaoks ära lõpetanud, et kena rahu oli südames, ei jäänud mingeid lahtiseid otsi ja tunnet, et mind sealt maailmast nüüd nö ära rebitakse. Olin õnnelik, ärevil, rahul ja rahulik.

Meil Nelega täiega vedas ja esimesel lennul, Indianast Chicagosse, istusime kõrvuti. Naljakas oli näha lennukiaknast neid samu Chicago pilvelõhkujaid, mille all just kaks nädalat tagasi olime ise kõndinud.

Chicago lennujaamas juba olid mul tuttavad näod vastas, sealt edasi lendasin koos teiste Eesti YFUkatega. Paar tundi sain Nelega koos lennujaamas aega parajaks teha ja siis pidin ta sinna maha jätma. Tal oli veel päris pikk aeg oma lendu oodata. Andsin talle vähemalt oma USA SIM-kaardi, et ta saaks netti kasutada. :D

Mina aga jätkasin oma teekonda. Pikk 9-tunnine lend oli üllatavalt okei. Magasin üsna palju, lugesin raamatut, vaatasin telekat ja jõudsin just ära tüdinema hakata, kui hakkaski lend läbi saama.

Frankfurti lennujaam oli juba peaaegu nagu kodu. Natuke oli küll see vahepealne olek, et pole siin, pole seal, aga pole hullu. :D Varahommik oli ka, ehk selline vaikne aeg, mil sai omaette istuda, mõelda ja valmistuda.

Viimane lend läks väga kiirelt ja olingi tagasi Tallinna lennujaamas, kust oma seiklust 10 kuud tagasi alustasin. Imelik oli olla. See aeg oli läinud nii kiirelt ja väga hästi oli meeles see emotsioonide torm, mis minus enne minekut möllas. Nüüd aga oli kõik teistmoodi ja tookordse teadmatuse asemel oli tunne, et jõudsingi koju.

Tallinnas ootasime Nele ka ära (ta jõudis paar tundi hiljem) ja Saaremaa poole sõites rääkisin endal hääle ära, nii palju oli ju muljetada.

Kohe paari päeva pärast oli ka laulupidu. Olin USAs nootide ja klaveri abil laulud ära õppinud ja läksin Salme lastekooriga laulma. Seekordne laulupidu oli minu jaoks eriti eriline. Laulukaare all oli kogu aeg pisar silmas. Mitte kunagi varem pole mul eesti hümni ajal pisarat tulnud, aga nüüd oli hoopis teine tunne.. Eriti veel Eliisiga kõrvuti ja käest kinni Mari Jürjensi Paradiisi lauldes, ikka raske oli ennast koos hoida.

Siinne elu oleks nagu kogu selle aja pausi peal olnud ja nüüd jätkub sealt, kus pooleli jäi. Kohati tundub nagu oleksin ainult nädal aega ära olnud. Samas tunnen, et kuigi enamus inimeste esimene reaktsioon on “sa pole üldse muutunud,” siis enda meelest olen ikkagi arenenud. Maailmavaade on avardunud ja muutunud ning see kogemus on ilma liialdamata olnud elumuutev. Tänu sealsele ühiskonnale olen ma palju julgem, avatum, positiivsem, enesekindlam ja õnnelikum - kõik see, mis oli osa põhjusest, miks ma sinna minna tahtsin ja miks see mulle vajalik oli. Ma tean nüüd, mida tahan ja kuhu poole püüelda. Mul on palju motivatsiooni ja energiat edasi areneda.

Ma kohtasin seal väga palju erinevaid inimesi, kellest osadega jagasin samu seisukohti, teistest aga õppisin aru saama. Sain endale imelised sõbrad, kellest hoolin siiani, kes inspireerisid mind, panid mind endasse rohkem uskuma ja tõestasid, et võin neid alati usaldada.

Umbes 4 aastat tagasi Salme koolis õpetaja Merle juhendamisel õppisin meediaringis iMoviega monteerima ja sellest ajast peale on mind see teema huvitanud. Hiljem õppisin juba iseseisvalt (ja guugeldades) edasi ning pakkusin ennast vabatahtlikult igasuguseid videokesi kokku panema. USAs oli mul hämmastavalt hea juhuse tõttu võimalus osa võtta TV Production klassist ja olla KooliTV meeskonna täieõiguslik liige. Selle kaudu kohtusin ka erinevate produtsentidega ja sain sisevaate nende tööle, mind see paelub.

Vahepeal ma isegi igapäevaelus mõtlesin kaamerakaadrites. Vaatasin laua taga istuvat Lisat ja mõtlesin, kuidas peale "medium shoti" tahaks teha üleõlakaadri ta ees laual olevast ajalehest või "close upi" ta kohvitassi hoidvast käest jne. :D

Hiljuti, juba Eestis tagasi olles, oli mul üliäge võimalus olla filmi "Klassikokkutulek 2" võtetel. Käisin kokku lausa kolmel võttepäeval, tutvusin tiimiga ja sain neile abiks ka olla.

Ma ei oska öelda täpset eriala või ametinimetust "kelleks ma saada tahan," aga olen kindel, et see on suund, mida ma tahan edasi õppida. Olen otsustanud, et jätkan oma haridusteed Viimsi Keskkoolis. 9. klassi õpilasena olin Viimsis nädal aega vahetusõpilane ja tundsin, et mulle see kool sobib. Videoproduktsiooniga tegelemiseks on Tallinnas rohkem võimalusi ning minu jaoks mõjukas faktor on, et Viimsi kool teeb koostööd Balti Filmi- ja Meedia kooliga ning pakub valikaineks meediat. Ühtlasi on majandus- ja sotsiaalsuunast kasu peale minu karjäärisuuna ka igas muus eluvaldkonnas, kuna seal on olulisel kohal kommunikatsioon, koostöö tegemise oskus ja juhiomadused.

Ma olen südamest tänulik inimestele, kes tegid selle vahetusaasta mulle võimalikuks. See ei olnud toetus mingisugusesse ühekordsesse projekti või ainult Ameerika aastale. See oli investeering minu tulevikku ja ma tahan nii teile kui ka endale tõestada, et ma olen seda väärt ja minu tegemised ei lõppe USA aasta lõppemisega.

See aasta oli parim, mis mu elus siiani juhtunud on ja see ei olnud mitte lõpp, vaid alles algus. :)

Aitäh ja kuulmiseni!

Viimane pilguheit Indianale

Chicago

On ikka suur linn küll..

Selline näeb välja telefoni avaekraan reisimise päeval, igas lennujaamas oma ajavöönd :D

Noorte Laulu- ja Tantsupidu "Mina jään"

Uhke tunne

Filmivõtetel

Kes veel ei tea, siis olen juba mõnda aega Eestis tagasi olnud ja sellest tuleb järgmises postituses juttu. Viimane kuu USAs läks kohe eriti kiirelt ja tegusalt ning kuigi hilinemisega, siis jagan seda ikka teiega ka.

Juuni keskel sõitsime Lisaga Chicago lennujaama, aga mitte väljuvate lendude osakonda (veel), vaid saabuvate. Seisime seal väravas ja ootasin tuttavat nägu, aga no ei tule ja ei tule. Lõpuks keegi koputas mulle õla peale ja ümber keerates seisiski Nele mu ees. Vot see oli hea tunne - kergendus, rõõm ja ärevus korraga. Nii hea meel ja veitsa uskumatu, et ta oligi kohal ja minuga koos USAs - meid ootas ees kaks nädalat seiklust.

Järgmise päeva veetsimegi Chicagos. Jayma ja tema sõbranna olid ka kaasas. Kõndisime terve päeva Chicago pilvelõhkujate vahel ja esialgu oli natuke raske tänavatel edasi liikuda, kuna pea oli kogu aeg kuklas. Käisime kuulsa Chicago Beani juures ja Millenium pargis. Mööda jalutades hüppasime ka Disney poodi sisse. See oli ka vinge! Seinte peal ja lae all igal pool olid Disney kuulsad tegelased ja kui kuskilt lähedusest nupu leidsid ja seda vajutasid, hakkasid need kujud liikuma ja väikest stseeni etendama. Miki ja Minni on ikka veel hullult popid USAs. Igal pool siiamaani müüakse nänni ja näiteks praegu 4-aastase Jaxy lemmikuks on Miki Hiir, vaatab neid multasid kogu aeg.

Edasi liikusime Navy Pear’i poole, sõitsime bussiga. Seal sõime Ameerikalikke “rõngas friikaid” ja vaatasime suveniiripoodides ringi. Õues pildistasime linnavaadet ja tegime pilvelõhkujate taustal õigeid turistipilte ka.

Õhtu hakkas juba kätte jõudma ja kõhud tühjad. Tahtsime minna maailmakuulsasse Giordano's pitsakohta sööma, aga loomulikult sinna laua saamine võttis aega. Vahepeal jooksime tüdrukutega lähedal asuvat Nutella-poodi üle vaatama. See oli tegelt lahe, aga veits pettumus ka. Me lootsime, et saame sealt Nutellat osta, aga see oli ainult kohvik, kus sai osta erinevaid Nutellaga tehtud toite (Nutella pirukad, puuviljad Nutellaga, pannkoogid Nutellaga jnejne). Peale seda käiku saime sõnumi, et meile on laud vaba ja läksime pitsakohta tagasi. Oi, kui see siis lõpuks saabus.. Üllatus oli juba selle väljanägemine – peaaegu nagu kook. Hästi kõrgete äärtega, seest juustu täis ja punane kaste kihina kõige peal. Suur oli ka – viiekesi me ei jaksand kõike ära süüa. Hoopis teistmoodi kui pitsad, mida ma varem saanud (või näinud) olen, aga see oli ikka hoopis teine klass ja sõnulseletamatult hea! Isver, praegu seda kirjutades tuli meelde kui hea see ikka oli ja no täiega tahaks veel!

Söögikohast välja astudes oli kena üllatus – vihma kallas! Meie auto oli päris kaugel ja tuli ju jala minna. Vaatekauguses asus ainult üks tarbekaupade pood ja sealt olid juba vihmavarjud ära ostetud, meile jäid ainult kollased vihmakeebid. Mis seal ikka, olime siis minionid! Kiiresti pidi liikuma ka, jalakäijate valgusfoor püsib roheline ainult 10 sekundit. Mul olid plätud jalas, aga kuna oli märg ja libe, siis need kogu aeg segasid ja ei püsinud jalas, lõpuks võtsingi ära. Siis oli küll selline meeldejääv olukord: kõndisime paljajalu ja kollastes keepides vihmastel Chicago tänavatel pilvelõhkujate vahel..

Üleüldse vahepeal oli selline filmis olemise tunne, igasugused ärimehed ja -naised kõndisid seal tänavatel tähtsa näoga ja siht silme ees (päeval, kui päikseline oli) ja me Nelega ikka ei suutnud mõista, et me kaks Eesti tüdrukut siin ka jalutame. Chicagos on ju need lahedad rongid, mis sõidavad näiteks autotee kohal ja üle meie peade jne. Iga nurga peal oli kodutuid ka ja nendest oli täitsa kahju, aga samas kunagi ju ei tea, kes neist päriselt hädas on ja neil ei tundunud väga raske olevat, üsna sageli olid Starbucks’i kohvitopsid või suured pitsakarbid käes.

See oli elamusterohke ja kindlasti meeldejääv päev! Peale seda sõitsime koju, Kokomosse. Paar päeva oli aega välja magada ja siis juba nädalane roadtrip Michiganis. See oli koos Kareni perega, need samad, kellel me Lisaga paar kuud varem olime külas käinud. Karen ja Todd, poisid 9-aastane Logan, 11-aastane Zack, 13-aastane Cooper ja kutsa Rosie. Nad olid endale kevadel treileri ostnud, mis kasta taha panna ja kus sees on kõik vajalik – vets, dušinurk, kööginurk, söögilaud, telekas ja diivan ning magamiskohad.

Esimesel päeval sõitsimegi täitsa üles Michigani lõppu välja ja sättisime ennast paika, seal olime kolm või neli ööd, täpselt ei mäleta. Koht oli ilus ja korralik, igal telkimisplatsil oli olemas laud, pingid ja lõkkeplats ja pargi keskel oli maja WC-de ja duširuumidega.

Lahtipakkimine oli omaette kogemus, me Nelega ikka vaatasime ja imestasime mis asju kõik kärust välja tuuakse. Kõigepealt tehti trailer lahti, sealt tulid külje pealt kõik laiendused lahti ja see läks kaks korda suuremaks. Siis toodi välja sääsevõrguga ümbritsetud telk-maja, mille alla söögilaud panna, et õues seal sees süüa. Järgmiseks toodi välja telk, mis oli ka kahtlaselt suur, ma mahtusin sinna vabalt sisse püsti seisma. Sinna pandi isegi kokkupandavate raamidega voodi sisse, ei ole mingit maas magamist. Kolmandana toodi välja koera-aed, et ikka kutsal ka oma kuut oleks. :D Öösel ta seal ei maganud, aga päeval sai ta sinna nö puuri panna. Kui need kõik olid lahti pakitud ja plats kõik asju täis oli, siis toodi välja 9 matkatooli, mis ümber lõkke sätititi, et õhtul istuda saaks. Me Nelega ikka kogu aeg naersime, et tule veel ameeriklastega telkima, siin selline luks-elu, et ebamugavuse pärast küll muretsema ei pea.

Järgmine päev sadas vihma ja ilm oli halb, läksime lähimasse Walmarti asju ostma (sest kõike on ju juurde vaja). Sõitsime ka Ste. Marie linna, mis on täitsa Kanada piiri ääres. Nägime piiriületus-silda ja Kanada täitsa paistis ka. Õhtul chillisime niisama, mängisime poistega Unot ja vaatasime filme.

Järgmine päev läksime matkama. Seal on Tahquamenon Falls park ja kahes kohas on suured kosed. Väiksemate lower falls’ide kõrval oligi meie telklaager, suuremad upper falls’id olid veidi eemal. Autoga sõitsime kaugema ja suurema kose juurde, et siis sealt mööda jõeäärset matkarada tagasi ööbimiskohta kõndida. Metsas oli megapalju sääski ja kuna just eelmine päev oli sadanud, siis matkarada oli pehme ja mudane, paljud kohad uputasid ja pidi ringiga raja kõrvalt läbi minema. Sellegipoolest oli meil lõbus ja aeg läks kiiresti, poisid pidasid ka üllatavalt hästi vastu. Lõpuks kõndisime kokku 16 km – päris lahe!

Mööda sõites peatusime Michigani järve ääres. Ujumiseks oli vesi külm, aga jalgupidi vees käisime küll. Korjasime ka kive, kus on väidetavalt 3000 aasta vanused fossiilid ja kivistised. Ilusad olid küll!

Üks päev käisime karusid vaatamas. Seal on üks talu, kus kasvatatakse üles kuskilt päästetud karud. Vaatasime neid läbi aia ja viskasime õuna. Tundusid nunnud küll, aga samas ikka veitsa kõhe, kui seisad suurele karule nii lähedal ja tead, kui tugev ja võimas ta tegelikult olla võib.

Eraldi olid karupojad ka, selle aasta jaanuaris sündinud. Nii lahedalt ronisid puu otsa ja mängisid üksteisega tagaajamist. Oli ka võimalus karukutsikaga pilti teha. Töötajad andsid puulusika, kus oli karule maius peal, siis seda tal nina ees hoides ta hakkab seda lakkuma ja samal ajal saab teda paitada ja tehakse sinust karuga pilti. Mina, Logan ja Karen käisime. Karupojad on niii pehmed. Ma arvasin, et neil see kasukas on rohkem selline kare ja läikiv, aga oli hästi paks ja pehme. Väga lahe kogemus!

Seal suveniiripoes oli sein, kus oli erinevates keeltes kirjutatud “must karu” ja kuna ühtegi eestlast polnud seal varem käinud, oli mul see au panna eesti keel ka sinna seinale.

Siis tuligi kogu see laager kokku pakkida, et järgmisesse kohta sõita. Seal läheduses oli just vanade ameerika autode näitus toimumas ja kõik kohad olid neid autosid täis. Nele muudkui ilastas. :D

Käisime ka väikses loomaaias. Seal nägime tiigrit nii lähedalt, et ikka hirmus oli. Kujutad ette vaadata suure isase tiigriga tõtt läbi paarisentimeetrise klaasi või võreaia? Vägev! Karud olid seal ka ja nendega ühes aias elas üks kutsa. Töötajad ütlesid, et koer on lausa karude kamba boss. Nägime veel ilvest, lõvisid, puumat, valgeid hunte, šaakaleid ja muid kiskjaid.

Kogu selle loomaaia piires jalutasid erinevad linnud vabalt ringi. Näiteks paabulindusid oli seal päris palju ja lihtsalt vabalt külastajate vahel jalutasid. Nägime ikka pulmatantsu ka - üsna mitu isast ajasid mingil hetkel oma suled lahti. Megalahe on näha seda nii lähedalt, võimas ja ilus!

Selles ööbimispaigas olime ainult kaks ööd ja jälle kogu see kraam treilasse ja minek. Viimane koht oli hästi rahvarohke, aga oli nädalavahetus ka ja ilus soe ilm. Seal käisime kalal, grillisime, vaatasime tähti ja nautisime veel ühist aega. Me Nelega magasime telgis ja meil oli isegi pikendusjuhe, et telefone laadida. Eelmistes kohtades magasime ka telgis, kui ilm lubas, aga need olid nii metsas, et ei olnud telefonilevi ja vahepeal oli lausa 3-4 päeva järjest telefon lihtsalt lennurežiimi peal.

Viimane hommik oli nõme, üldse ei tahtnud hüvasti jätta. Nende pere oli nii tore ja tundsin end kohe väga mugavalt ja koduselt. Nad olid alati positiivsed ja seiklushimulised, poistega sai kogu aeg nalja ja üleüldse hästi mõnus oli nendega aega veeta. Nelele ka meeldis ja isegi tal oli kahju juba lahkuda.

Mul on nii hea meel, et me saime selle reisi ette võtta. See oli tõesti üks vinge ja elamusterohke aeg!

Lähiajal tuleb ka postitus tagasireisist ning minu tunnetest-mõtetest koju jõudes, ärge seda maha magage! Siia aga lisan nüüd hunniku pilte, pilt ütleb ikka rohkem kui sõnad ja saate natukenegi näha, mida meie seal nägime.

Chicagoooooo

Chicago Bean

Nägime ikka Trump Tower'i ka ära :D

Disney pood

Jayma

Sealt tagant vaateratta juurest oli linna siluett hästi näha

Igal pool olid Rolling Stones'i keeled

Ülihea, sellest võib küll ennast lõhki süüa!

Maakad suurlinnas

Üks vahepealne päev käisime Nelega Indianapolises kanali ääres jalutamas kah

Michigani minek

Kuulus Mackinac sild

Meie laagriplats

Hommikusöögiks isiklikud pannakad

Seal parkides olid igal pool vöötoravad. Nad on nii pisikesed ja nunnud! Me Nelega kogu aeg hüüatasime, et näe, vaata, siin on üks ja seal juba teine!

Piltnik

Logan. Kuna ta nimi kõlab eesti keeles nagu "lõugan" ja ta oli ka selline jutukas ja valjuhäälne, siis mõtlesime, et peab teda teistmoodi kutsuma hakkama. Edaspidi oli tal nimeks Vaikus. :D