reede, 4. august 2017

Tagasi Eestis, mis nüüd?

Michigani reisilt tagasi Kokomosse jõudes pidin hakkama asjade pakkimise peale mõtlema. Just nimelt mõtlema, sest tegeliku pakkimiseni jõudsin alles kõige viimasel päeval ja siis ka tänu Nele sundimisele (aitäh!). Lükkasin seda ikka nii kaua edasi kui vähegi võimalik, see tundus nii tüütu ja võimatu ettevõtmine. Ega see lihtne ei olnud ka. Kõik mu miljon asja toppisime kohvritesse, riided vaakumkottidesse ja ikkagi pidin mõned asjad maha jätma.. Hullult muretsesime, et ükski pagas ei oleks ülekaalus - muudkui tõstsime asju ühest kohvrist teise ja kaalusime üle, et oleks kõik võrdselt jaotatud ja igal kohvril natuke varu. Närvesööv päev oli see pakkimine, aga saime kõik tehtud! Ameerikasse läksin ühe suure kohvriga, tagasitulles oli aga kaks suurt kohvrit, käsipagasi kohver, seljakott + Nele kohver, kus oli ka minu asju rohkem kui tema asju. :D   

Järgmine päev lennujaamas jätsin Lisaga hüvasti ja endalegi üllatuseks ei hakkanudki hullult nutma. Tänu Nele sealolekule ilmselt olin juba niivõrd Eesti lainele saanud ja selle USA aasta ilusti enda jaoks ära lõpetanud, et kena rahu oli südames, ei jäänud mingeid lahtiseid otsi ja tunnet, et mind sealt maailmast nüüd nö ära rebitakse. Olin õnnelik, ärevil, rahul ja rahulik.

Meil Nelega täiega vedas ja esimesel lennul, Indianast Chicagosse, istusime kõrvuti. Naljakas oli näha lennukiaknast neid samu Chicago pilvelõhkujaid, mille all just kaks nädalat tagasi olime ise kõndinud.

Chicago lennujaamas juba olid mul tuttavad näod vastas, sealt edasi lendasin koos teiste Eesti YFUkatega. Paar tundi sain Nelega koos lennujaamas aega parajaks teha ja siis pidin ta sinna maha jätma. Tal oli veel päris pikk aeg oma lendu oodata. Andsin talle vähemalt oma USA SIM-kaardi, et ta saaks netti kasutada. :D

Mina aga jätkasin oma teekonda. Pikk 9-tunnine lend oli üllatavalt okei. Magasin üsna palju, lugesin raamatut, vaatasin telekat ja jõudsin just ära tüdinema hakata, kui hakkaski lend läbi saama.

Frankfurti lennujaam oli juba peaaegu nagu kodu. Natuke oli küll see vahepealne olek, et pole siin, pole seal, aga pole hullu. :D Varahommik oli ka, ehk selline vaikne aeg, mil sai omaette istuda, mõelda ja valmistuda.

Viimane lend läks väga kiirelt ja olingi tagasi Tallinna lennujaamas, kust oma seiklust 10 kuud tagasi alustasin. Imelik oli olla. See aeg oli läinud nii kiirelt ja väga hästi oli meeles see emotsioonide torm, mis minus enne minekut möllas. Nüüd aga oli kõik teistmoodi ja tookordse teadmatuse asemel oli tunne, et jõudsingi koju.

Tallinnas ootasime Nele ka ära (ta jõudis paar tundi hiljem) ja Saaremaa poole sõites rääkisin endal hääle ära, nii palju oli ju muljetada.

Kohe paari päeva pärast oli ka laulupidu. Olin USAs nootide ja klaveri abil laulud ära õppinud ja läksin Salme lastekooriga laulma. Seekordne laulupidu oli minu jaoks eriti eriline. Laulukaare all oli kogu aeg pisar silmas. Mitte kunagi varem pole mul eesti hümni ajal pisarat tulnud, aga nüüd oli hoopis teine tunne.. Eriti veel Eliisiga kõrvuti ja käest kinni Mari Jürjensi Paradiisi lauldes, ikka raske oli ennast koos hoida. 

Siinne elu oleks nagu kogu selle aja pausi peal olnud ja nüüd jätkub sealt, kus pooleli jäi. Kohati tundub nagu oleksin ainult nädal aega ära olnud. Samas tunnen, et kuigi enamus inimeste esimene reaktsioon on “sa pole üldse muutunud,” siis enda meelest olen ikkagi arenenud. Maailmavaade on avardunud ja muutunud ning see kogemus on ilma liialdamata olnud elumuutev. Tänu sealsele ühiskonnale olen ma palju julgem, avatum, positiivsem, enesekindlam ja õnnelikum - kõik see, mis oli osa põhjusest, miks ma sinna minna tahtsin ja miks see mulle vajalik oli. Ma tean nüüd, mida tahan ja kuhu poole püüelda. Mul on palju motivatsiooni ja energiat edasi areneda.

Ma kohtasin seal väga palju erinevaid inimesi, kellest osadega jagasin samu seisukohti, teistest aga õppisin aru saama. Sain endale imelised sõbrad, kellest hoolin siiani, kes inspireerisid mind, panid mind endasse rohkem uskuma ja tõestasid, et võin neid alati usaldada.

Umbes 4 aastat tagasi Salme koolis õpetaja Merle juhendamisel õppisin meediaringis iMoviega monteerima ja sellest ajast peale on mind see teema huvitanud. Hiljem õppisin juba iseseisvalt (ja guugeldades) edasi ning pakkusin ennast vabatahtlikult igasuguseid videokesi kokku panema. USAs oli mul hämmastavalt hea juhuse tõttu võimalus osa võtta TV Production klassist ja olla KooliTV meeskonna täieõiguslik liige. Selle kaudu kohtusin ka erinevate produtsentidega ja sain sisevaate nende tööle, mind see paelub.

Vahepeal ma isegi igapäevaelus mõtlesin kaamerakaadrites. Vaatasin laua taga istuvat Lisat ja mõtlesin, kuidas peale "medium shoti" tahaks teha üleõlakaadri ta ees laual olevast ajalehest või "close upi" ta kohvitassi hoidvast käest jne. :D

Hiljuti, juba Eestis tagasi olles, oli mul üliäge võimalus olla filmi "Klassikokkutulek 2" võtetel. Käisin kokku lausa kolmel võttepäeval, tutvusin tiimiga ja sain neile abiks ka olla.

Ma ei oska öelda täpset eriala või ametinimetust "kelleks ma saada tahan," aga olen kindel, et see on suund, mida ma tahan edasi õppida. Olen otsustanud, et jätkan oma haridusteed Viimsi Keskkoolis. 9. klassi õpilasena olin Viimsis nädal aega vahetusõpilane ja tundsin, et mulle see kool sobib. Videoproduktsiooniga tegelemiseks on Tallinnas rohkem võimalusi ning minu jaoks mõjukas faktor on, et Viimsi kool teeb koostööd Balti Filmi- ja Meedia kooliga ning pakub valikaineks meediat. Ühtlasi on majandus- ja sotsiaalsuunast kasu peale minu karjäärisuuna ka igas muus eluvaldkonnas, kuna seal on olulisel kohal kommunikatsioon, koostöö tegemise oskus ja juhiomadused.


Ma olen südamest tänulik inimestele, kes tegid selle vahetusaasta mulle võimalikuks. See ei olnud toetus mingisugusesse ühekordsesse projekti või ainult Ameerika aastale. See oli investeering minu tulevikku ja ma tahan nii teile kui ka endale tõestada, et ma olen seda väärt ja minu tegemised ei lõppe USA aasta lõppemisega.

See aasta oli parim, mis mu elus siiani juhtunud on ja see ei olnud mitte lõpp, vaid alles algus. :)

Aitäh ja kuulmiseni! 

Viimane pilguheit Indianale

Chicago
On ikka suur linn küll..


Selline näeb välja telefoni avaekraan reisimise päeval, igas lennujaamas oma ajavöönd :D 

Noorte Laulu- ja Tantsupidu "Mina jään"  
Uhke tunne
Filmivõtetel