reede, 19. mai 2017

Omas elemendis :)

Niiiiii palju on vahepeal juhtunud, ma ei teagi kust alustada.. Mul läheb jätkuvalt superhästi ja ikka sama jama, et ei suuda sõnadega edasi anda neid emotsioone, mis mind siin valdavad. (Oi, uskuge mind, neid on palju!) Tunnen ennast täiega omas elemendis, aga isegi veel paremini kui varem. Kuidagi sujuvalt ikka alati jõuan selleni, et absoluutselt kogu aeg kuskil miskit toimub ja kalender on sündmusi täis pakitud, aga mulle nii sobib. :)

Maikuu esimene nädalavahetus oli Film Club Challenge, ehk siis koolisisene videokonkurss. See toimis nii, et reedel kell 15:00 saatis õpetaja kirja, kus oli 5 elementi, mis peavad videos esindatud olema. (Ümbrik, plakat, sõrmenips, lugemismaterjal, lause "See on lihtsam kui välja paistab.") Terve nädalavahetus oli aega filmida ja pühapäeval kella 17-ks pidi 3-5 minutiline lühifilm üles laetud olema. Ma olin Eliga tiimis ja reedel läksime Kokomo vanalinna Eli isa kontorisse ajurünnakut tegema ja skripti kirjutama. Seal oli diivanitega tagaruum ja üleüldse selline mõnusa atmosfääriga ilus koht. Ma pole varem vanalinnas väga ringi käinud, aga see oli hoopis huvitavam külg Kokomost, mida ma oleks tahtnud juba varem näha. Õues olid kahe maja vahel risti-rästi valgustid (nagu valged jõulutuled) ja seda oleks tahtnud pimedas näha. Majad olid pruunist tellisest, kõnnitee ääres ilupuud ja pingid ning üleüldse selline armas vanalinn oma väikeste poodide ja kunstigaleriidega. Ühe ukse peal oli silt "Drag Queen Show, tonight at 7" ja me Eliga naersime, et sinna peab küll kohale minema. Läksime sinna poodi sisse ja omg see oli täpselt nagu raamatutes kirjeldatud - ehtne vanamoodne vinüülplaatide pood. Seintel olid vinüülid ja nende ümbrised, terve ruum oli täis madalaid vinüülplaatide riiuleid ja kaste. Kogu see olemus oli retro ja mitte otseselt vana, aga vanamoodne. Ma ei oska seda piisavalt hästi seletada, aga see oli jälle üks selline hetk, mil tundsin, et kas see on päris?! Tunne oli nagu elaks paarikümne aasta taguses filmis. Igaks juhuks mainin, et me ei läinud seda drag queenide show'd vaatama. :D Istusime, ajasime juttu ja lihtsalt hängisime.

Laupäeva veetsime koolis, kella ühest päeval kuni poole kümneni õhtul. Filmisime, jooksime mööda kooli, otsisime avatud uksi, vahepeal tellisime süüa, õhtul monteerisime. See uste teema oli tõsine - kõik olid lukus. Koridoride vaheuksed olid ka kinni, nii et pidime kuskilt läbi koristajate ruumi minema kunstiklasside tiiba ja sealt labürinti pidi saime kooli peakoridori. Hiljem tehti kõik lukust lahti, kuna samal õhtul oli orkestrikontsert saalis, aga eks meil oli põnevust ka vaja.

Pühapäeval monteerisin (see on mu lemmikosa, aga see võtab nii palju aega, alati tundub, et pole ju midagi, sups-sups panen video kokku, aga tunnid mööduvad ja lõpuks olen ikka nagu: "kus see aeg kadus, ma alles alustasin ju?") ja saime lõpuks valmis ka. Meie näitlejaks oli Miette (hästi tore tüdruk) ja lugu oli umbes selline, et Miette istus peale tunde ja õppis, kui äkki tuli tema juurde väike tüdruk, täpselt tema moodi, ja andis talle ümbriku. Kirjas oli, et tänaseks ülesandeks on oma "mineviku mina" eest hoolt kanda. Mõlemat rolli mängis ta ise ja lihtsalt vahetas riideid. Tahtsime teha asja huvitavaks, et üks ja sama inimene kahes rollis korraga ekraanil. Peale segadusttekitavat seiklust Miette ärkas üles, pea laual õpiku peal, ja hingas kergendunult, kuna mõistis, et see oli uni. Minu arust oli meil lahe idee, aga kui oleks rohkem aega olnud, oleks saanud selle palju paremini teostada. Põhiline on aga see, et meil oli lõbus ja sain toredate inimestega aega veeta. :)

Kaks nädalat hiljem oli õhtul koolis nö auhinnagala Film Club'i ja Drama Club'i (näitering) õpilastele. Kaunistasime saali, panime punase vaiba maha, tegime fotonurga, laual olid joogid-söögid jne. Vaatasime videosid ja kuulutati välja videokonkursi auhinnad. Mina ja Eli saime oma videoga eripreemia "Parim tehniline saavutus" ja võitsime ka üldkategooria. Erilist konkurentsi seal ei olnud, aga ikkagi superlahe ja meeldiv üllatus! Näitering jagas oma auhindu parimatele näitlejatele, lavatöötajatele ja eripreemiad parima improvisatsioonirea autorile, parima tegelasehääle tegijale, parimale dekoratsioonimeistrile jnejne. Näiteringi ja videoringi gruppide erinevust oli kaugelt märgata, ühed jooksid ringi ja naersid valjuhäälselt iga asja peale, teised istusid ilusti ja ajasid juttu. :D Aga eks see ongi see vahe, et meie väljendame ennast läbi videote, nemad aga lava peal näideldes. Tore õhtu oli ja liiga ruttu sai läbi!

Peale seda filmikonkursi nädalavahetust esmaspäev oli enamus õpilastele vaba päev, (lumepäev, mis talvel kasutamata jäi) aga mul ja umbes 65 õpilasel veel oli bioloogia eksam. Hommikul saime sööklast sõõrikuid ja peale peaaegu nelja-tunnist eksamit ootas meid pitsa. Tegi olukorra palju paremaks, ei ole hullu midagi, et pidime kohale minema.. Abby viis mind koju ja kui ta auto juurde jõudsime, siis avastasime, et keegi on hunniku valgeid õhupalle ta autosse pannud (tal polnud uksed lukus). Veits imelik, miks peaks keegi hunniku täispuhutud valgeid õhupalle kellelegi autosse toppima? See polnud päris prank ka, et auto oleks üleni täis olnud, lihtsalt esiistmed. Ta ei saanudki teada kes või miks, aga päris lahe, naerda saime korralikult. :D

Üks reede oli senior skip day, päev, mil kõik kaheteistkümnendikud ühiselt poppi panid. :D Siis olid mu klassid päris kokku kuivanud, mõnes oli 4 õpilast, mõnes 6.. Samal päeval oli ka erivajadustega õpilaste kohvik, et nad saaksid praktiseerida inimestega suhtlemist, raha lugemist ja üleüldse müüja ja teenindaja tööd. Nende õpetaja jagas meile mänguraha ja meie läksime "ostsime" nendelt küpsiseid ja muid snäkke. Meil olid kasud sees, sest maksime mängurahaga, aga vastu saime päris maitsvad küpsised! Niimoodi võiks iga päev neile "abiks olla" :D

Eelmisel laupäeval käisime Lisaga "õhusõidu" seikluspargis. Ma ei tea, kuidas eesti keeles see väljend olema peaks, aga zipline on see tross, mille külge oled kinnitatud ja siis ühe platvormi/torni otsast teise "lennata" saab. Kokku üle 1,6 km jagu õhusõite - 10 torni, 7 trossi ja 3 rippsilda. Mulle kõrgused meeldivad ja mida pikemaks ja kiiremaks need laskumised läksid, seda suurem naeratus näole tuli! Lõpuks julgesin juba sõidu ajal käed ka lahti lasta. Seal on mitmekordsed karabiinid ja turvatrossid, nii et elu pärast kartma ei pidanud. Lisa jaoks oli see eneseületus, esimene kord ja hirmus, aga mina nautisin täiega. See polnud küll päris seikluspark, ronimist ja radasid ei olnud, ainult õhusõidud, aga need ongi ju kõige nauditavamad!

Lisa sai endale uue patsiendi, ta käib nüüd kolm korda nädalas ühe autistist poisi eest kodus hoolt kandmas. Iga kolmapäev on puuetega inimeste bowlingu turniir ja kaks korda olen nendega bowlingu-saalis kaasas käinud. Tore, et selline üritus neile on. See poiss, Michael, on alati hästi positiivne ja entusiastlik, teeb nalja ja ajab juttu. Mina olen teda ainult paar korda kohanud, aga Lisa tuleb alati hea tujuga koju, nii et see töö sobib talle.

Emadepäeval läksime Lisa venna juurde. Ta ema ja kõik õed-vennad olid seal ja grillisime hotdoge ja burkse (mida siis veel, eksole?). Palju rahvast ja sahmerdamist, aga tore päev oli. :) 

Vahepeal olid ilmad jälle jahedamad ja sadas palju, aga sellest hoolimata oleme ikka õues olnud ja näiteks lilli istutanud. Aed pole väga suur, armas on. Enamus kevadlilled on ammu juba ära õitsenud. Nüüd on palavus tagasi ja isegi öösel jääb temperatuur veidi üle 20 kraadi. Päris kahju on neist, kes peale kooli 30-kraadise palavusega õues trenne teevad (pesapall, jalka, tennis, kergejõustik), aga mul pole sooja vastu midagi. Kuumale päevale järgneb aga äike ja vihm. Selline tunne, et uduvihma siin ei eksisteeri. Kui sajab, siis nii, et uputab, sõnaotseses mõttes. Vahepeal olid mõned tänavad suletud, sest teed olid üleujutatud. Kevad on kevad ja ei saagi loota, et ilm stabiilne oleks. :D

Mõnikord tundub, et kogu aeg elan millegi nimel, kas lihtsalt nädalavahetus või ootan mingit sündmust vms. Viimasel ajal ma üritan mitte keskenduda kõigele muule, kui tänasele päevale. Ega niisama ei öelda, et elada tuleb hetkes. Ingas loeme raamatut "Fahrenheit 451", mis on 50ndatel ilmunud ulmeromaan ühiskonnast, kus raamatuid põlatakse ja põletatakse, elektroonika abil manipuleeritakse inimestega, inimesed on pealiskaudsed, sisutühjad ja mis põhiline, nad ise ei saa aru, et midagi valesti oleks. Selle raamatu kirjutamise ajal oli see puhas fantaasia, aga hämmastavalt palju on saanud tõeks (näiteks oli raamatus käejäljega ukse avamine, nüüd on sõrmejälje-lugejad, raamatus olid kõrvamonitorid, nüüd on kõrvaklapid jne), aga ka ühiskond on sinna poole liikumas. Sõna "sotsiaalne" on saanud uue tähenduse, elatakse läbi ekraani, tihtipeale ei võeta aega hinnata ja nautida väikeseid ja lihtsaid asju. Ega kõik pole nii must-valge ka, aga raamat oli uskumatult hea ja pani mõtlema küll..

Olen nüüd usinasti teises kooris ka käinud ja ma olen ikka veel nii vaimustuses! Kolmapäeval, 17.mail oligi see kauaoodatud kooride kevadkontsert. Seda emotsiooni on võimatu kirjeldada! Pidime kohal olema juba kell 5 ja tegime peaproovi, kell 7 hakkas pihta ja 2 tundi kestis. Mina esinesin 8 lauluga. Showkooriga laulsime Tina Turneri "Proud Maryt" ja kooride ühislauluna "Oo happy dayd", (esimene laul, mis pähe tuleb, kui mõelda gospelmuusika peale). Tegime ka muusikalilaule, näiteks "Rhythm Of Life" ja "Seasons Of Love". Kontsert oli ülesehitatud nii, et see oli roadtrip läbi Ameerika. Õhtujuhtideks olid showkoori õpilased ja nemad juhatasid publiku läbi erinevate osariikide ja laulude. Nende vahestseenid olid autosõidust ja igas peatuses oli uus laul. "Sõitsime" läbi jazzi, kantri, gospeli ja veel erinevate muusikastiilide.

Kontsert oli super ja ikka korralik show! Lava taga aga oli organiseeritud kaos, nagu ikka, kui palju inimesi on paljudes erinevates etteastetes ja vahepeal vaja kostüüme vahetada ja siis lavale tagasi jõuda. Terve õhtu olid emotsioonid laes ja nautisin täiega. Esinemishirmu mul polnud, kuna teadsin, et kõik laulud on selged. Koor kõlab superhästi, lihtsalt niii hea tunne oli südamest laulda. Õpetaja ainukesed sõnad enne kontserti olid: "Put some soul into it, and HAVE FUN!" ja nii me tegimegi, laulsime hingest ja meil oli lõbus! Tagasisidest tundub, et publik jäi ka väga rahule.

Järgmisel päeval koori tunnis arutasime, kuidas läks, mida oleks saanud paremini, mis oli hästi jne. Paljude jaoks, kes on terve keskkooli kooris olnud, oli see viimane show ning eks peale suurt esinemist pingelangus ka ja oldi väga emotsionaalsed. Tunni lõpus läksin õpetajat tänama, et ta lubas mul viimasel veerandil showkooris olla ja nendega tantsida, esineda ja üleüldse neid tundma õppida. Kallistasime pikalt ja mõlemad nutsime. Pärast rääkisime ühe seenioriga üleüldse sellest aastast ja ka mõlemal pisarad silmas. Kuna ma juba alustasin, siis terve järgneva TV Productioni tunni nuuksusime Eliga.. Bioloogia tunni alguses mina enam ei nutnud, aga siis hakkas Abby pisaraid valama ja noh, võite ise arvata, kuidas edasi läks..

Ma tean, et mul on veel veitsa aega ja ma saan nendega hiljem alati suhelda ja ühendust hoida ning see õige hüvastijätt alles tuleb, aga sel hetkel kuidagi jõudis kohale, kui palju ma siia maha jätma pean.. Ma ju üritan mitte üle mõelda ja seda endale veel raskemaks teha, aga ikkagi ei suuda pisaraid tagasi hoida. Imelik tunne on. Kogu aeg on seest veitsa õõnes ja kuigi ma proovin mitte eriti mõelda aasta lõpu peale, siis ikkagi kogu aeg tiksub kuklas, et "varsti on see kõik läbi" ja see on kohutav tunne. Aeg läheb nii ruttu ja ainult nädal aega on kooli jäänud.. Ilmselt esimest korda ma tunnen, et üldse ei taha suvevaheajale minna ja kool võiks kauem kesta! Aga tuleb ära kasutada see aeg, mis veel jäänud on, eks:
Don't count the days, make the days count.

Ükspäev peale kooli käisime Carmeli linnas jalutamas, seal on vanalinnas igal pool sellised kujud ja eks tuli turistikaid teha.

Ilmselgelt pole väga kogenud selfie-tegija, kui prügikasti taustaks jätan.. :D
Koolis toimus tantsuõhtu. Väiksem kui prom, mis sügisel oli, aga väga vinge õhtu!
Enamuse õhtust veetsin Tayloriga :)
Videokonkursi auhinnagala

Õnnelik laps sai nänni :P


Film Club

Koolis oli õpilaste töödest kunstinäitus ja seal oli väga-väga häid töid
Matemaatika tunni ajal käisime klassiga vaatamas ja oma lemmiku poolt hääletamas

Bioloogia õpetaja jättis meile päev peale eksamit teate, et ta on uhke meie üle :)