Hedy Ameerikas: Ameerika mägedel

Ma olen korduvalt kasutanud võrdlust, et vahetusaasta on kui Ameerika mäed, emotsionaalses mõttes, ja see on jätkuvalt vägagi tõsi, aga nüüd, vahelduseks tunnete sasipuntrale, sain kogeda ka päris Ameerika mägesid..

Ühel nädalavahetusel sõitsin koos Elisa ja Kathyga Indiana teise otsa linnakesse nimega Santa Claus, jõuluteemaline linn nagu nimest eeldada võib. Seal asub Holiday World lõbustuspark, mis oligi meie sihtkoht. Hästi suur park, kus olid erinevad alad, kõik pühadeteemalised - jõulud, halloween, tänupühad, iseseisvuspäev, lihavõtted. (Alguses oli nii segadusttekitav, et USAs "holiday" on püha, aga me Eesti koolis õpime British English'it ja "holiday" tähendab "vacation" ehk puhkus vms. Neid erinevusi ja sõnu on palju, aga see on selline mida palju olen märkanud.) Esimeseks atraktsiooniks oli Thunderbird ja vot see oli vinge! 3,5 sekundiga ligi 100 km/h ja tunne oli nagu multikates sageli näidatakse, et keha läheb eest ära, riided ja karvad jäävad koha peale seisma ja siis paari sekundi pärast kukuvad maha. :D Täpselt selline tunne oligi, et ei jõua iseenda kehale järgi, aga siis juba tagurpidi olles ja jalgu õhus kõlgutades oli mõnus ja jõudsin kiirust nautida, enne kui sõit otsa sai.

Hiljem sõitsime ka päris ehtsatel Ameerika mägedel - puidust suured raamid ja nagu rong rööbastel. Raputas hullu moodi, kurvid olid järsud ja allasõit oli hirmus ka, aga terve aja oli suu kõrvuni ja mulle hullult meeldis, mõnus adreka laks! Käisime ka väiksematel sõitudel, näiteks kalkunijahil veeresime mingis sõidukis mööda tunnelit ja pidime ümberringi leidma kalkuneid ja laserpüssiga märki tabama ja "maha laskma". Igaühe püss luges skoori ja meie seltskonnast mina võitsin. :D Veel oli sõit nimega "Frightful Falls", kus algul mööda jõge seilasime ning järsku oli kosk ja vabalangemine.

Mõned atraktsioonid jõudsime veel ära proovida, kuni ühel hetkel kostus kõlaritest tormihoiatus ja öeldi, et park on ajutiselt suletud. Jõudsime just varju alla kui hakkas sadama nii, et kõik ujus. Arvati, et poole tunni pärast on möödas, aga siis tuli ka tornaadohoiatus ja kuna olime juba üsna pikalt ootanud, siis otsustasime hakata kodu poole minema, 4 h sõitu ka. Peaaegu terve tee sadas ja oli äike, Kokomo kõrvallinnas oli üks tornaado ka väikseid kahjustusi tekitanud. Kahju, et meie päev niimoodi lõppes ja pidime varem lahkuma, aga jõudsime üsna palju läbi käia ja kogu trip, kaasa arvatud autosõit, oli lahe. Mul on nii hea meel, et nad mind kaasa kutsusid! :)

Üks teine nädalavahetus käisime Lisa õel ja tema perel külas. Oleme paar korda seal käinud ja mulle on alati meeldinud. Kuna mina tavaliselt kuidagi sujuvalt hakkan lapsehoidjaks, siis need lapsed seal on normaalsed, nendega on huvitav koos olla ja kuulavad sõna ka. Läksin nendega jõe äärde ja nad nii asjalikult näitasid, kuidas nad tavaliselt mängivad ja aega veedavad. Hiljem hüppasime batuudil ja mängisime Wii-ga Super Mariot. Õhtul toimus õues väike grill ja istusin lõpuks täiskasvanute seltskonnas. Isaiah, üks lastest, kes on autistlik, korjas päeval "erilisi" kive ja kui ära hakkasime minema, tuli mu juurde ja ütles, et kuna ta mind enam ei näe, siis annab mulle ühe erilise kivi, et ta mulle alatiseks meelde jääks. :)

Ja oligi käes viimane koolipäev.. Sageli arvatakse, et vahetusaasta kõige raskem osa on oma koduriigist lahkumine. See, et peab jätma oma pere, sõbrad, kultuuri ja keele aastaks ajaks selja taha. Aga nii raske kui see ka oli, seda ei anna võrreldagi siinse viimase koolipäeva tunnetega. Hommik oli okei, kooritunni lõpueksamiks oli esineda soololauluga ja suutsin ilusti ära laulda, pidasin isegi tunni lõpuni vastu, aga niipea kui klassi uks selja taga kinni läks, hakkasid pisarad voolama ja lõppu ei paistnud tulevat. Eriti ei aitanud ka see, et kohe järgmine klass oli TV Production.. Seal suutsime "tavalise" atmosfääri tekitada ja veetsime aega nagu oleks normaalne päev, tegime pilte ja ajasime lolli juttu. Klassist lahkumisega aga tekkis jälle raskusi ja isegi õpetaja ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Me oleme KATV familyga nii kokku kasvanud ja kirjeldamatu tunne oli viimast korda nendega koos mööda koolikoridori klassist ära kõndida, neljakesi külg-külje kõrval, läbi pisarate naermas ja parimaid (või lamedamaid) hetki meenutades.. Söömisest mul eriti midagi välja ei tulnud ja söögivahetunniks jooksin veel tagasi kooriklassi, kuna tunni lõpus mul ei jäänud aega õpetajaga rääkimiseks. Mõlemal pisarad voolamas, kallistasime ja ajasime juttu. Edasi läks päev juba natuke rahulikumalt ja kallistasin veel kõiki, kes vähegi kallid. Ausalt, mul ei olnud õrna aimugi, et ma olen võimeline tootma nii palju pisaraid ühe päeva jooksul ja et koolist välja kõndimine võib nii valus olla.. YFU saatis samal päeval (kokkusattumus?) kirja tagasilennupiletitega ja lõpus oli lause "Don't cry because it's over, smile because it happened," ja sel hetkel oli küll, et ah minge metsa oma inspireerivate tsitaatidega, mina igatahes nutan! Ja nutsingi, järgmine päev ka veel nutsin ja isegi praegu on pisarad silmas, aga ma tean, et mul on olnud imeline aasta ja saan sellele alati naeratusega tagasi mõelda. Mul oli imeline kooliaasta ja mul on vedanud, et sellised inimesed minuga kõrvuti sellel teekonnal olnud on.

Kuigi peale kooli lõppu oli täiesti tühi tunne, siis lõpuks sain aru, et kõik ei ole veel läbi ja naudiks ikka seda viimast kuud kah. Esimene koolivaba nädal oli rahulik, magasin lõunani, nautisin suveilma ja sõin ohtralt arbuusi. Üks päev tuli Elisa minu juurde ja pidasime filmimaratoni, järgmine päev läksime Kokomo vanalinna maasikafestivalile. Nädalavahetusel sõitsime Lisaga Valparaisosse ja vaatasime laste spordimänge. Jaxy mängis pesapalli, aga kuna 4-aastased just eriti hästi reeglitest aru ei saa, siis "võistlus" oli rohkem nagu isade vahel, kes oma lapsi kättpidi järgi tõmbasid ja õiges suunas jooksma ajada üritasid. Täiega lahe, et selliseid asju korraldatakse, aga minu arust nii väikestelt on natuke vara eeldada õigete reeglitega mängu ja võistlust. Oli ju näha, et muudkui taheti seda kiivrit peast kiskuda ja muru peale maha istuda. Aga vähemalt emad muudkui ergutasid väljaku kõrvalt, telefonid käes filmimas, ja kui lapsed kuulsid kui uhked emmed nende üle on, siis ikka välgutasid naeratust kah. :D Peale seda oli teisel väljakul Emmy mäng, ta mängib jalkat (see õige jalka, soccer) ja see oli juba parem. Lapsed nautisid ja lahe oli vaadata. Kokkuvõtteks oli meil tore päev ja sain omale lühkad jalga päevitatud. :D

Pühapäeval tuli Jayma meiega Kokomosse, et minna Kokomo Beach'ile. Kahjuks ei ole siin liivaranda, aga päris korralik väli-basseinikeskus on sellegipoolest. Esialgu tundsin ennast ebamugavalt, kuna pole harjunud, et nii palju rahvast ja iga 10 meetri tagant istub basseini ääres vetelpäästja, vile suus ja päikseprillid ees, aga tegelikult polnud nii hull ja lõpuks oli savi. Hulpisime rõngaga lazy riveri vooluga kaasa ja jooksime kahe toru vahet. Ajas asja ära küll, peaaegu nagu rannapäev. :D

Uue nädala kolmapäeva hommikul läksin Lisaga tööle kaasa. Paar korda nädalas ta viib Michaeli (ta patsient, see autistlik poiss) trenni tegema ja seekord läksime kolmekesi. Alguses kõndisime/sörkisime ringiratast jooksurajal, siis nad istusid ratta selga ja ma valisin sõude-ergomeetri. Päris läbi võttis aktiivne sõudmine, sain aru ikka kuidas siinne aasta aega absoluutselt mitte sporti tegemine on mõjunud ja võhma üldse pole. Elasin selle üle ja siis kõndisime lindil ja lõpuks läksime saali, et veitsa palli korvi visata (päris korvpalli me mängima ei hakkanud). Seal tundsin end täitsa hästi, korvpall mulle meeldib. Peale seda sõime vanalinnas lõunat ja toimetasime veel ringi. Kokkuvõttes mulle üllataval kombel täitsa meeldis, parem kui lihtsalt kodus istuda.

Neljapäeva veetsin jälle Elisaga koos, käisime ujumas. Meil on koos alati tore ja jutt ei lõppe, räägime maast ja ilmast ja kõigest muust ka. :D Temaga on alati lõbus ja meil on kohati üsna sarnane mõttemaailm, aga samas jällegi veidike erinev ja on huvitav igasugu teemade üle arutleda. Õhtul käisime kinos ka, vaatasime uut Kariibi mere piraatide osa. Ma ei ole varem nende filmide eriline fänn olnud, aga Elisa on ja ta seletas kõik ära, millest ma aru ei saanud, sest eelmistest osadest pärit olid. Mulle täitsa meeldis ja naerda sai rohkem kui oodata oskasin. Jack Sparrow (Captain* Jack Sparrow) on jätkuvalt sama koomiline/geniaalne kuju.

Mul on siin nüüd kolm nädalat jäänud ja ootan põnevusega, kuna meil on palju lahedaid asju planeeritud. Ehk suudan vastalt oma emotsioone kirja panna ja saate sellest lugeda järgmine kord. ;)