Sama hooga edasi

Koolis jätkub kõik nii nagu enne vaheaegagi. TV Productionis teeme ikka KATV-d ja sain nüüd oma nö vastutusala ka. Koos küll filmime, aga minu monteerida jääb rubriik Question of the Week. Rühmatööna tuleb ka üks suurem vabal teemal projekt valida, aga selle pärast ma väga muretsema ei pea, kuna ma olen nende samadega, kes mind kõige esimesel päeval enda gruppi kutsusid, ühes rühmas ja meil koostöö sujub ja nalja saab alati. Üldiselt olengi suhtlema jäänud nendega, kes kohe alguses rääkima tulid või kõrvuti istuma sattusin vms.

TV Productioni klassis on meil uus liige ka. Career Center'is (seal on erialapõhised tunnid) on loomaarstiks õppimise võimalus ja seal on loomad, kelle eest õpilased hoolitsevad. Üks rott oli teiste poolt hüljatud ja ta oli vaja kuskile mujale paigutada, et teised rotid talle peksa ei annaks. Ja meie õpetaja oli nõus enda hoole alla võtma teda. Nüüd meil ongi klassis suure puuriga rott ja ta on päriselt ka nunnu. :D

Mingi päev U.S. Government tunni ajal kuulutati kooliraadiost, et kõik Seniorid peavad auditooriumisse kogunema, erakorraline meeting. Ja siis selle peale terve klass tõusis püsti ja läks minema, sest kõik on Seniorid. Ma olen ainuke Junior seal tunnis, teistes tundides olen ka paljude Senioritega ja mulle ikka veel ei mahu see pähe. Ma õpin samu asju, teen nendega samu töid ja saan samade kriteeriumite järgi hindeid (mul A-d muideks) ja nemad on 18 ja lõpetavad keskkooli, aga ma pean peale seda aastat veel kolm aastat keskkoolis käima. Osad tunnid isegi on kolledžipõhised, näiteks mul on AP Biology ja Precalculus'e õpiku peal on kirjas "college-level materials to high schools". Aga ma tunnen ennast hästi tundides ja nende inimestega, ja ma teadsin, et see kooliaasta mul Eesti ei loe, seega kõik on okei. :) Mulle täitsa meeldib endast vanemate õpilastega tundides olla, halvem variant oleks hoopis, kui peaksin Freshmanide draamade keskel olema. :D

Kolmapäeval toimus suur testimine, umbes 200 õpilast korraga Cafeteria's. See oli test, mida on vaja, et AP (advanced placement) tundides dual credit'it saada, ehk siis kolledžipunkte vms. Ja üleüldse kolledžisse sisseastumisel nõutakse selle testi tulemusi, selle järgi paigutatakse sind õige tasemega tundidesse jne. Testil oli kolm osa - lugemine, kirjutamine ja matemaatika. Toimis nii, et valikvastustega küsimused (arvutis) ja järjest raskemaks lähevad. Kui õigesti vastad, läheb edasi, kui vahepeal mitu tükki järjest valesti vastad, siis tulevad uuesti lihtsamad küsimused jne nii et igaüks läheb oma rada pidi. Matemaatika osas oli kaks taset, esimese taseme ma tegin hea skoori peale ära ja siis ta läks mul edasi, nii et tegin College Level Math testi. Sellest ma muidugi läbi ei saanud, aga see vist loogiline ka, ega ei peagi peale põhikooli kolledži matemaatikatesti ära tegema. :D

Neljapäeval, 27. oktoobril käisime Film Club'iga Heartland Film Festivalil Indianapolises. Läksime kohe peale kooli ja tagasi jõudsime õhtul üheksa paiku, aga see oli megavinge päev. Seltskond oli super! Enne kino läksime kaubanduskeskusesse, et seal mingi söögikoht leida ja siis istusime peaaegu kogu grupiga (meid oli kokku muidu 13, aga paar tükki olid eraldi kuskil mujal) ühe laua taga ja sõime nagu üks suur pere. :D Ja siis jooksime (sõnaotseses mõttes, kuna tahtsime häid kohti saada ja varem saali minna) kino poole. Toolid olid megamugavad ja nupust automaatselt käis toolikori alla ja see jalgade alus tõusis üles. Meie seanss oli High School Film Competition Official Selection ehk sinna festivalile esitatud parimad keskkooliõpilaste tehtud lühifilmid/-animatsioonid. 11 kuni 5-12 minutilist lühifilmi, millest mõni oli dokumentaal, mõni oli väljamõeldud lugu ja paar animatsiooni ka. Kõik olid ülihead ja ikka tegi kadedaks! Amazing, milliseid lugusid oskavad video kaudu edasi jutustada keskkoolilõpetajad. Auhinna said kaks lühifilmi ja nende autorid olid ka seal, niiet pärast vaatamist sai neilt küsimusi küsida ja nad rääkisid veidi sellest protsessist ja kust nad said selle idee jne.

Kui kinosaalist välja läksime, siis seal koridoris sai proovida virtuaalreaalsuse prille ja muidugi kõik tahtsid katsetada. Ja see oli tõesti cool, vaatad filmi, aga oled ise filmis sees. Sarnaneb selle 360-kraadise pildiga, kus saad ükskõik mis suunda keerata ja vaadata, aga film käib ja ise oled seal sees ja saad ringi vaadata. See tundub ikka väga reaalne. Mingi kaader oli, kus (dokumentaal)filmi peategelane sõitis autoga ja mina olin siis nö kõrvalistmel ja reaalselt oligi tunne, nagu sõidaks kaasa. Sai aknast välja vaadata ja autolakke ja igale poole, ainult et maha vaadates paistis tühi autoiste ja täiega segadusse ajas, et miks ma oma jalgu ei näe. :D Tagasisõites bussis laulsime raadiost tulevaid laule kaasa ja üleüldse kogu aeg oli mõnus atmosfäär. Lõpuks õhtul koju jõudes olin väsinud, aga väga õnnelik ja rahul oma päevaga!

Reedel käis Government tunnis Kokomo linnapea meiega rääkimas, saime küsimusi küsida jne. Üllatavalt huvitav oli ja peab mainima, et väga sümpaatne mees on. Tal on vinge nimi ka - Greg Goodnight. Mõtle, kui ma oleks Hedy Headööd.. :D Aga peale kooli reedel läksime Eastern High School'i Drama Club'i sügisetendusele, kus Lisa abikaasa õelaps esines ja see oli ka lahe.

Laupäeva õhtul oli pargis Halloweeni puhul mingi üritus. Ühine jalutuskäik, tegevused lastele jms, ja õhtul näidati filmi. Üheks õhtuks tehti parki vabaõhukino. Suur ekraan pandi püsti ja inimesed olid kas matkatoolidega või lihtsalt istusid tekkide peal ja kõik nautisid (üsna) sooja sügisõhtut tähistaeva all. Filmiks oli "Hocus Pocus", vana, aga hea Halloweeni-teemaline film. Mina nautisin seda õhtut ja võiks rohkem olla selliseid üritusi, hoopis ägedam on vahelduseks vaadata filmi õues, mitte kinosaalis.

Käisime koertega jalutamas (esimest korda) ja see oli ikka paras närvikulu Lisale, sest koerad pole harjunud rihmadega ja üldse jalutamisega ja kogu aeg tõmbasid endal kõri kinni kaelarihmaga.

Indiana Avenue :)

On ju nunnu?!

:P

Virtuaalreaalsuse prillid

Eastern High School'i Drama Club

Let the movie begin..

YFU Fall Party

Eelmine laupäev toimus Indianas elavatele YFU VÕPidele Fall party ja millegipärast ma ei olnud enne seda üldse elevil vms, aga kohale jõudes oli megalahe! Vahetusõpilasi oli seal umbes 12 (aga kokku oli meid rohkem, sest osadel olid ka kohalikud õed-vennad kaasas) ja kuigi me oleme erinevatest riikidest, siis meis kõigis on nii palju ühist ja täiega lahe oli seda järjest rohkem avastada. Lihtsalt rääkisime juttu ja hämmastav, kui palju me mõtleme samamoodi ja näiteks märkame ameeriklaste ja siinse kooli puhul samu asju jne. See oli ka lahe, et kõik suhtlesime inglise keeles, kuigi see pole meist kellegi emakeel ja kõigil oli omamoodi aktsent jne. Ma istusin kõrvuti ühe Hiina poisiga ja Soome tüdrukuga ja tema teisel pool oli poiss Rootsist, niiet jututeemasid jätkus. Kuigi põhiliselt rääkisime ikkagi koolist. :D  4 tükki olid Saksamaalt ja nad vahepeal hakkasid omavahel saksa keeles rääkima. 

Tegime hotdoge nagu cookout'idel kombeks. Varda otsas igaüks soojendas endale hotdogi-vorsti ja siis oli nii vinge, kuidas kõik teised seisid ümber lõkke ja hoidsid oma varrast, aga Hiina poiss võttis kolm oksa, pani need üksteise najale püsti seisma ja oma varda sinna najale püsti ja ise läks eemale, kuna lõkke ääres polnud ruumi seista. Nii lihtne, aga geniaalne mõte, keegi teine meist ei oleks oskand selle peale tullagi, aga ta nii muuseas toimetas ja me esialgu ei pannud tähelegi. 

Peale söömist istusime traktorikärru, kus olid põhupakid pinkideks, ja sõitsime haunted house'i. Järjekorras oodates tundus see ikka suht hirmus, kuuldes kuidas sees inimesed kiljuvad jne. Põhimõtteliselt on see sarnane, nagu õudustemaja Tivolis, sõidad läbi pimeda ruumi ja igasugused maskides tondid hüppavad välja ja üritavad ehmatada. Aga see oli vana maja ja pead seal lihtsalt mööda rada jalutama. See ei olnudki niiväga hirmus, kuna ikkagi saad aru ju, et lihtsalt mingid dekoratiivsed "hirmsad asjad" igal pool ja pime vana maja, aga vahepeal hüppasid maskides inimesed nurga tagant välja või näiteks oli kaks kuju ja mõlemad tundusid nukud, aga järsku üks haarab sul käest kinni, no ikka ehmatab ju! Ma olin teiste tüdrukutega koos ja ikka iga nurga peal kiljusime alguses, lõpuks saime paremini hakkama. :D 

Majal oli kolm korrust ja viimasel oli strobolamp, see kammis korralikult ära, kõik komistasid üksteise otsa ja midagi aru ei saanud. Meie grupi poisid loomulikult ei kartnud midagi seal ja nad otsustasid, et üritavad hirmutada neid, kes peaksid meile tonti mängima. Enamus maskides ja kostüümides tegelased seal majas olid lapsed, umbes 9-12 aastased poisid.  Ja siis kui mingi nurgas olev "kummitus" kiljus, siis poisid karjusid vastu talle. :D Need kostüümid olid päris jubedad tegelt, mingid verise näoga ja noaga olevused jne, aga samas see ei olnud ka üle võlli rõvedus, selline fun ikkagi. 

Peale seda oli õues kottpime ja sõitsime traktorikärus tagasi peokohta ja host-vanemate juurde vaadates tähti ja linnuteed. Kokkuvõttes oli väga lahe õhtu ja vahetusõpilased on ikka vinged inimesed..

Hayride to Haunted house

Kaks kuud juba täis!

Meil on Fall Break, sügisvaheaeg! Ja uskumatu, aga mitte midagi ei jäetud õppida. Õpetajad ise ütlesid, et reedel kell 15 lähevad nemad töölt koju ja peale vaheaega esmaspäeval kell 7 tulevad tagasi, vahepeal on ka neil vaheaeg ja absoluutselt kooliasjadega tegemist ei tee. Meil on vaheaeg ja neil on vaheaeg ja keegi ei pea koolitööd tegema. Nad kohe teadlikult arvestasid, et ei anna kodutöid, kuna kõigil muud tegemist, mitte ei mõelnud, et hea võimalus jätta hunnik asju, kuna terve nädal aega teha neid. Ja ise saavad ka puhkust, väga õige mõtteviis. :) Aga siiski võin kirjutada, mis vahepeal tundides toimunud on.

Inglise keele tunnis pidime essee kirjutama ja esitama ühes netikeskkonnas. Selline lehekülg on, kus igal klassil on nö oma grupp ja õpetaja saab töid lugeda, kommenteerida ja hinnata. Muidu tavaline, aga see lehekülg ise automaatselt analüüsib kõiki kirjutisi ja arvutab protsendi, kui palju see sarnaneb mõne teise tööga. Seal on megasuur arhiiv kõikidest üleslaetud dokumentidest ja kuna paljudes koolides võivad olla samad õpikud ja samad teemad, siis ilmselt ka samadel teemadel vaja kirjutada. Muidugi just tänu sellele väga vabalt võibki palju juhuslikult kattuda, aga kuna inglisekeelset materjali internetis ju tohutult, siis väga lihtne lahendus õpetajatele, et avastada, kes on lihtsalt copy-paste teinud ja pole ise kirjutanud. Kohe kui faili sinna üles laed, see analüüsib ja näitab protsenti, mul näiteks oli 4%. Kui sinna peale vajutada, siis märgib su tekstis ära laused, mis on sõna-sõnalt samad, mis kuskil mujal. (Minu puhul olid need kaks tsitaati, pidime neid essees kasutama ja ilmselgelt tsitaati ju ei sõnasta ise ümber.) Aga õpetaja näitas seal teisi võrdlusi jne ja see "masin" toob välja ka need, mis on lihtsalt üldised laused ja võivad igal pool olla, nii et väga tõsiselt ta seda ei võta, lihtsalt kontrollib, kui see protsent on ikka väga suur. 

Bioloogias meil oli laboritund. Me ei teinud mingit eriti vinget, mõõtsime erinevates reaktsioonides hapniku eraldumise kiirust õhusurve abil. Aga ikkagi täiega lahe tund oli. Ja tegime veel mingit katset, kus igast grupist üks on "ensüüm" ja peab silmad kinni tikke pooleks murdma 10 sekundi jooksul. Alguses niisama ja siis ilma pöialdeta, kuna "ensüüm on mutanteerunud". :D 

U.S. Governmentis varem igaüks istus sinna, kuhu tahtis ja ikkagi mingid kohad kujunesid välja, aga õpetajale ei sobinud ja pani ise paika, kuhu keegi istuma peab. Ja seal klassis on nii, et keskel on lauad, kuhu kaks tükki kõrvuti saavad istuda, klassi taga on kolm kõrget lauda, kus istud nagu baaripuki laadsete kõrgete toolide peal ja külje peal seina ääres on veel kolm tugitooli, millel on see väike laud, mille saad külje pealt ette tõmmata. Ja õpetaja pani mind sinna istuma, nii et nüüd alati seal tunnis istun tugitoolis, päris mõnus, eks?

Kooris õpime nüüd ametlikult jõululaule. Tegelikult polegi nii vara, sest praegu Fall Break, novembris on veel Thanksgiving ehk nädal aega kooli pole ja detsembri keskel juba kontsert. Veerandi viimases kooritunnis tegime karaoket, youtubes neid karaokeversioone peaaegu kõikidest (inglisekeelsetest) lauludest ju, ja päris mõnus oli. Üks tüdruk on superhea häälega ja laulab megahästi. Kui karaokes laulda näiteks Beyoncé või Adele laule, siis enamus inimeste puhul on ikka aru saada, et laulab küll hästi, aga päris sellele tasemele ei ulatu, aga tema laulis neid nii, nagu polekski midagi erilist, vahepeal veel lollitas, naeris ja tantsis, ja kõik teised kuulasid ja nautisid nagu kontserti. :D

TV Productioni tunnis vaatasime klippi, kus kuulutati välja, et Bob Dylan võitis Nobeli kirjanduspreemia ja vaatasime videot, kus on kokku pandud 10 tuntumat Bob Dylani laulu. Ja just siis tuli kõlaritest teade, et meil on maavärina hoiatus. See oli muidugi lihtsalt harjutus, mitte päris häire. Aga igatahes siis pidid kõik põrandale minema ja käed pea peale panema ja nii me seal istusime, laua all, tuled kustus, taustaks Bob Dylani laulud.. Peale seda hakkas veel tuletõrjealarm tööle, pidime ka evakueerimist harjutama ja läksime kõik õue.

Pühapäeval sõitsime kuskile umbes kahe tunni kaugusele ühele festivalile, aga kohale jõudes hakkas sadama ja ilm läks päris jubedaks. Meil oli ainult üks vihmavari ja siis jooksime seal ühe telgi alt teise telgi alla. :D Vihm oli täiega tugev ja kõik maa ujus. Me ise olime ka läbimärjad, aga vähemalt õhk oli üsna soe. Peale seda ekstreemi peatusime Lisa õe juures, kes seal lähedal elab. Lisa õel on 4 last ja kolm neist on suht väikeste vanusevahedega, kõik tunduvad kuskil 4-7 aastased, ma täpselt ei tea. Nad kohe tirisid mind oma mängutuppa ja päris lahe nendega. Ma olen mingi suuremat sorti lastemagnet Lisa perekonnas. :D

Esmaspäeval oli Lisal ka vaba päev ja käisime šoppamas ja niisama toimetasime, mis vaja teha. Ükskord ostsime ühelt aiamüügilt riiuli ja nüüd värvisin selle valgeks. Kui teine kiht ka peal ja kõik valmis, siis paneme selle riiuli mu tuppa seina. Üldiselt selline rahulik olemine praegu. Lisa käib tööl ja mina saan vaheaega nautida. Ilmad on veel soojad, 21-25 kraadi üldiselt, aga juba sügisene. Mina olen rahul! :)

Teel koolist koju (tulen tavaliselt koolibussiga ja saan jalutada ühe tänavavahe)

Bioloogia :D

Siit isegi natuke näha, kuidas vihma kallas

Päris Super Marioooo

Paneks ka vennale korvi pähe, kui tüütuks muutub :D

Enne ja pärast :)

Oi, poisid-plikad tore on see elu!

Kiirülevaade viimasest kahest nädalast: 

Eelmine reede korraldas meie kirik tantsuõhtu erivajadustega inimestele ja me Lisaga olime vabatahtlikud korraldusmeeskonnas. Otseselt me ei aitanud korraldamist, aga see oli üles ehitatud nii, et iga erivajadusega/puudega prom'ile tulija või paarike saab endale vabatahtlikust saatja, kes temaga/nendega terve õhtu koos on. Meie "hoolde" jäi üks hästi armas vanapaar. See prom ei olnud ainult noortele, vaid igas vanuses inimestele ja nii tore, et ikka kõikide peale mõeldakse. Õhtu teemaks oli Country Nights; kõik olid kantri-stiilis riides ja ruumid olid kantri stiilis dekoreeritud, söögid ja muusika muidugi sobisid ka teemaga. Eraldi oli tantsusaal ja auditoorium, kus sai karaoket laulda. Igatahes meil oli tore õhtu ja mul on hea meel, et sellisest ettevõtmisest osa sain ja ka enda panuse andsin.

Laupäeval olime kodus ja sain üle pika aja kaua magada ja raamatut lugeda. Tavaliselt selleks aega ei jää, nädalavahetused on alati organiseeritud ja vaja kuskile minna, mis tähendab, et ärkama peab ikka (minu jaoks) väga vara. Pühapäeval käisime veel viimast korda sel aastal järve ääres suvilas, aitasime Jimil paadi kuuri panna ja üleüldse muud asjad, mis vaja enne talve ära teha. Edasi läksime mingisse linna, mis seal lähedal oli ja lihtsalt šoppasime. Ja oligi nädalavahetus möödas..

Koolipäevad mööduvad alati megakiirelt. Polegi midagi erilist öelda seekord. Hakkasime jõululaule õppima ja laulsime ka "Püha ööd". (Poed on juba septembrist saati jõuluasju täis.) Ükspäev käisime kooritunni ajal hoopis orkestriproovi vaatamas. Nad õppisid laulu "Shut up and dance" ja see kõlas nii lahedalt nende esituses. Mitu testi oli jälle, sest grading period'i lõpp läheneb. Aga koolis tunnen ennast hästi, igas mõttes. Õppimisega saan hakkama ja teistega suhtlen järjest rohkem ja vabamalt. Õpetajad hakkavad ka aru saama, et ma tegelikult oskan, küsivad tunnis ja arvestavad ikka teistega võrdselt, mitte kui vahetusõpilast, kes midagi ei mõista ja lihtsalt tunnis istub. Alguses oli lihtne, tegin küll kõike kaasa, aga õpetajad pigem lasid lihtsalt olla. (Tegelikult see oli vajalik ka, kuna ega ma alguses suurt midagi tunni teemadest ei jaganud.)

Neljapäeval hakkasime kohe peale kooli Indianapolise poole sõitma, et kinno minna. Mingi film, mida Lisa ja ta tütar ja ema näha tahtsid. Dokumentaal ühest nais-kantrilauljast, kes Indianas elas (nad teavad seda kohta, kus ta elas jms.), aga kes sel kevadel vähki suri. Kena südamlik film oli!

Sel reedel polnud kooli, sest õpetajatel oli koolituspäev, aga õhtul oli kodumäng. Ehk siis käisin Ameerika jalgpalli vaatamas jälle. See on ikka nii naljakas mäng, mina selle pointist aru ei saa. :D Aga student section'is on vinge, kõik elavad kaasa ja karjuvad ja tuju on üleval. Läksin küll kahe sõbraga, aga kohtasin seal palju teisi tuttavaid ja sain juttu ajada ka teiste vahetusõpilastega. Üks Vietnami tüdruk ei uskunud, et ma ka vahetusõpilane olen, ta ütles, et ma näen nii American välja. Ja üks poiss, keda ma varem kohtanud pole, tuli lampi mu juurde ja küsis, kas ma olen Saksamaalt. Ta sõbrad olid öelnud talle, sest ma nendest kellegagi samas inglise keele tunnis. Jutud liiguvad.. :D 

Laupäeval kohtusin Lisa õdede-vendade ja nende lastega. Lisa venna juures oli cook-out, ehk selline grill-chill istumine. Tegime hotdoge ja istusime lõkke ääres, (nad panid sellise väikese musta paki lõkkesse ja see muutis leegi värviliseks, lilla, sinine ja roheline, Black Magic :D) mängisime lastega Halloween'i mänge (Halloween siin täiega teemas juba) ja niisama ajasime juttu. Teistelt Eesti-USA VÕP-idelt olen kuulnud, kuidas on arvatud, et nad Austraaliast. Mul oli ka esimene selline olukord. Küsisid, et kust ma pärit olen, ütlesin Estonia ja siis keegi oli nagu "Okay, Australia.. interesting." :D

Enamus inimesi ei tea Eestit, aga mitte nagu, et üldse sellise koha olemasolust midagi ei tea, vaid lihtsalt nad võib-olla on kuulnud kunagi, aga neil pole õrna aimugi mis see on või kus see on. Muidugi omajagu on neid ka, kes kuuldes "Estonia" on nagu "What's that?" Esimene küsimus on tavaliselt, et mis keelt meil räägitakse. Kõik on väga üllatunud kuuldes, et meil on oma keel, ikka arvatakse, et põhiliselt inglise keel igal pool. Ja teine levinud küsimus on, et kas Eesti/eesti keel on Venemaaga/vene keelega sarnane. Paari õpilast olen kohanud, kes teavad Eestit tänu Kerli Kõivule. Üks ütles nt, et ta teab, et Eesti alast pool on mets. Nii lahe tegelt, et isegi kui meie jaoks on ta lihtsalt selline omamoodi artist ja tegelikult palju ei hinda tema muusikukarjääri välismaal, siis mingis nö suvalises USA kohas Kokomos noored teavad, et Eestis on ilus loodus, tänu Kerlile.

Blogipostituse järgi tunduvad need möödunud kaks nädalat päris igavad, (mitte just igavad, aga nagu polekski midagi erilist teinud), tegelikult ei ole see absoluutselt nii. Lihtsalt niimoodi meenutama hakates ei ole need emotsioonid enam nii värsked ja ei oskagi midagi kirjutada. Ja tavaliselt õhtuti ma olen nii väsinud, et ei viitsi hakata blogiga tegelema. Aga ma võin 100% kindlusega öelda, et vahetusõpilaseks tulemine on mu elu parim otsus ja ma olen nii-nii õnnelik!

Mina ja Lisa :)

Crossroads Community Church

#CountryNights

U.S. Government'i õpetaja lisab alati lahedaid pilte slaididele :D

Terve bioloogia tund kulus selleks, et stabiilne torn püsti saada. Esialgu see kogu aeg lagunes laiali ja markerid lendasid igale poole. :D (Rühmatöö tund oli, see polnud küll päriselt tunni eesmärk, aga pole hullu..)

Juhiks tähelepanu sellele koerale, kes meiega lõkke ääres istus

Oreo-pallike monsteri-nahas

Panime helendavad pulgad veepudelite sisse ja mängisime kõrvitsa-bowlingut lastega õhtul

Emmy kunstiteos