Natuke rohkem kui aasta aega tagasi, otsustasime Eliisiga vahetusõpilaseks minna. Tõsi, see oli Eesti-sisene ja nädal või kaks, aga siiski uus linn, uus pere, uus kool. Arutlesime muudkui, et mis kool siis valida ja issi ütles kohe, et mis seal ikka mõelda, Viimsi loomulikult! Mina sellest ilmselgelt vaimustuses ei olnud, see tundus ikka megahirmus. Muretsesin ja närvitsesin, aga vot, läksin, ja mul oli ülivinge nädal superlaheda klassi ja mega-armsa vahetusperega, mis möödus ilma, et mulle see oleks kohale jõudnudki. Sain sealt uut energiat, palju motivatsiooni edasi toimetamiseks ja ma olin selle olukorraga väga rahul.
Siinkohal tuleb mängu jälle issi, kes ütles, et nüüd on siis aeg hakata välismaale vahetusõpilaseks minemise kohta infot otsima. No andke andeks, aga mina ja aastaks teise riiki? Never. (Kui, siis äkki kunagi hiljem, isegi ülikoolis jõuab veel.) Kuigi ma olin kindel, et seda ei juhtu, siis ikkagi uudishimust kirjutasin Googlesse "vahetusõpilaseks välismaale" ja esimene asi, mille leidsin, oli kuulutus, et oktoobris on Tallinnas YFU infotunnid, mida viivad läbi ise vahetusaastal käinud noored. Käisin seal ära ja see tundus nii lahe. Ma imetlesin neid inimesi, et nad sellise peatüki oma elus läbisid, aga ma ikka veel ei mõelnud, et see võiks ka minu jaoks reaalsuseks saada. Saatsin siiski kandideerimisdokumendid ära ja sain kutse valimispäevale, siis tuli lepinguvestlus, keeletest, stipendiumi-intervjuu, rahvusvahelise faili täitmine, kodugruppide kohtumised, eelorientatsioon, viisa tegemine jnejne. Kõik kuidagi iseenesest veeres edasi ja üks asi juhatas teiseni. Iga sammuga olin omadega järjest rohkem sees ja kõik keerles selle ümber, lõpuks ma muud enam ei tahtnudki, kui et see päriselt ka juhtuks. Iga järgmine samm oli eneseületus ja kogu protsess oli
emotional roller coaster (tegelikult see jätkub siiani). Kogu teekonna vältel olid minu kõrval imelised inimesed, kes uskusid sellesse kohati rohkem kui ma ise ja aitasid kõigega. (Igaühel oli selles oma roll, mu mõlemal perekonnal ja kõikidel mu ümber.)
Ainuke asi, mida ma kahetsen, on see, et ma toetusin liiga palju issi ja Sireti peale. (Ilma teieta poleks see võimalikuks saanud, aitäh teile!
) Ma (vähemalt ise uskusin, et) ei oskanud paremini, aga nagu ikka tagantjärele tarkus, oleks ju võinud ise rohkem pingutada ja iseseisvam olla jne. Aga see enam ei loe. Loeb see, et ma olen siin, ma olen õnnelik ja ma proovin kõike õpitut tulevikus ära kasutada, oma vigu parandada ja anda endast parim. :)
Viimasest postitusest on kaua aega möödas, aga see aeg on möödunud lennates. Vahepeal käisime näiteks Indianapolise downtown'is jalutamas. See oli esimene jahedam nädalavahetus ja ega kaua õues olla ei tahtnud. Aga ilm oli iseenesest ilus ja päike paistis. Veetsime mõnusalt aega ja tagasiteel käisime söömas ka. Eelmisel nädalavahetusel oli jõululaat, kus müüdi palju käsitööd, tšekkasime selle ka üle. Millalgi käisime kirikus jõulukontserdil kah. Üleüldse oleme juba kodus jõulukaunistused välja pannud ja kuusk on valmis. Pühapäeva hommikuti ikka käime kirikus ja peale seda tavaliselt oleme kodus, selline rahulik õhtu enne uut tegusat nädalat.
Sel nädalal oli Thanksgiving ja käisime Jimi vanemate juures tänupühasöömaajal. Chaney pere oli ka seal ja üleüldse üsna suur seltskond oli. Mulle meeldis, mõnus õhkkond ja selline sigin-sagin, aga mitte liiga närviline. :D Järgmine päev oli Black Friday ja käisime šoppamas. Oli ikka palju rahvast jah. Järjekorrad olid poe tahaotsa välja ja kui seal seisin, siis oli tunne nagu 3 tundi oleks möödas ja ikka veel pole sentimeetritki kassale lähemale liikunud. Tegelikult nii hull ei olnud, sest me otsustasime, et ootame selle kõige hullema aja kodus ära ja lähme siis, kui asi hakkab maha rahunema. Nii et minu järjekorras-seismise rekord on kõigest natuke üle poole tunni.
Pühapäeval käisime Indianapolises korvpallimängu vaatamas koos teiste YFU vahetusõpilastega. Jällegi üks vinge õhtu. Esiteks see hall oli megasuur ja hästi kõrge. Pingiread olid järsu kallakuga ja rohkem läksid kõrgusesse, mitte laiali. Nii et meie vaatasime mängule ülevalt alla. Aga vaade oli hea ja muidugi ülisuured ekraanid olid ka. Kossu mulle meeldib vaadata, selline kiire mäng (võrreldes jalkaga minu arust) ja kuna enam-vähem tean reegleid ka ikka, siis huvitav jälgida. Pauside ajal oli tasemel meelelahutusprogramm: erinevad mängud, loosimised, akrobaatide etteasted ja muidugi tantsutüdrukud. Minu arust nii vinge mäng, mis vahepeal tehti, oli inimburxi teatevõistlus kiiruse peale. Ehk siis üks suure kuklikostüümiga inimene oli selili ja siis kui öeldi start hakkas ta partner saali pealt burximaterjali kokku tooma, joonejooksu põhimõttel, et jooksis suure pihvini ja siis jooksis tagasi ja pani selle kukli peale, siis jooksis suure juustuviiluni ja viis selle tagasi kukli peale, siis jooksis suure tomativiiluni ja jälle tagasi jnejne, kuni viimaks pidi ise pealmiseks kukliks hüppama. Ja kaks burxi kõrvuti jooksid. :D (Need juustuviilud jms olid riidest või poroloonist vms materjalist.)
Kõige lõpus on mõned pildid ka sellest õhtust. Hea mäng oli, Indiana Pacers võitis! :P
 |
| Turistikas |
 |
| Sel reedel oli seal kontsert ja pandi jõulutuled põlema, me vaatasime otseülekannet kodust. |
 |
| Selle aja jooksul, mil me seal olime, toimus kolme erineva pulma fotosessioon ümber selle monumendi. |
 |
| Päike tegelt paistis, lihtsalt majad olid ees. |
 |
| Sellised tegelased jooksid ringi seal. |
 |
| Kommipood :P |
 |
| Hobukaarikuid nägime ka ikka omajagu. |
 |
| 9/11 |
 |
| Mälestusmärk 9/11 hukkunutele |
 |
| Jalutasime mööda seda kanaliäärt. |
 |
| Ma ei tea miks, aga mulle nii meeldib see graffiti-liblikas. :) |
 |
| Kirikus oli jõulukontsert |
 |
| Lumememm jõululaadal |
 |
| Tuleb ikka jõuluvanaga pilti teha, vahet pole, et november alles. :D |
 |
| Taksikutsu-ingel :D |
 |
| Meie kuusepuuke. See lumememm seal on mu lemmik! (Võib-olla hiljem panen parema pildi ka) |
 |
| Kooli vet-klassist leiab igasuguseid loomakesi. |
 |
| Bioloogias on mõnikord laua peal joonistus eelmiselt klassilt, seekord siis Dave. |
 |
Tegime bioloogias eksperimenti munadega ja igaüks sai oma muna. Kõigepealt lasime äädika sees seista (nii et see munakoor läks õhukeseks ja pehmeks) ja siis pooled panid oma muna vette ja pooled maisisiirupisse. Vette pandud munad olid pärast vett täis ja megasuured, siirupisse pandud munad olid väiksed ja kõik vesi oli välja tulnud.
 |
| Enne mängu kutsuti kõik mängijad ükshaaval välja ja siis lauldi USA hümni. |
 |
Tundub nii kaugel, aga tegelikult nägi hästi.
 |
| Mina, Vin, Emma ja Gustaf |
|
|
