Aeg lendab ülehelikiirusel

Vahepeal on niii palju toimunud, et ma ei teagi, kuidas alustada. Võtame siis esimesena kooli ette. 

Igas aines, peale koori, on mul nüüd hindeid. Matemaatikas oli meil kontrolltöö ja ma sain A-, mille üle mul on hullult hea meel. U.S. Government'is tegime kordamistunnis nutiviktoriini ehk sain oma Kahooti-skille näidata ja võitsin! :D Bioloogia tunnis oleme ka mitu korda Kahooti mänginud. Bioloogia testi hinnet ma veel ei tea, aga ise arvan, et saan B, sest tegin päris hästi, aga ma ei ole kindel, kas A jaoks piisavalt hästi.

Radio and TV Production'i videoprojekti tagasiside- ja hindamislehe saime õpetajalt ja mul oli 100%, eraldi kommentaarina "I love your video." (Kes tahab seda videot näha, võib mulle kirjutada, siis jagan linki.) ;) Olen nüüd ka KATV (kooliuudised) tiimi liige - scriptime, filmime ja monteerime uudisteankrute shot'e. See on nii lahe, meil saab alati täiega nalja filmides ja üleüldse nendega on nii mõnus koos töötada ja õpeaja mulle ka meeldib. Ma olen selle kuu ajaga seal tunnis juba nii palju õppinud ja ma tahan veel ja veel ja veel õppida ja teha ja paremaks saada ja uhh.. motivatsioonipuudust pole! Esimest korda olin ka ise kaamera ees. Meil jäi üks rubriik sel nädalal ära ja Nathanil tuli supervinge idee lisada vahetusõpilastega midagi, kuna KHS on rahvusvaheline kool, aga sellest pole siiamaani KATV-s juttu olnud. Ehk siis tegime nii, et Nathan ja Hayden kui uudisteankrud nö hakkasid saatel otsi kokku tõmbama ja ütlesid lõpulauseid, kui ma läksin nende juurde, et "Halloo, te midagi ära ei unustanud w?" ja siis rääkisime veits ja tuli klipp ühest Hiina poisist. :D Õpetaja ei teadnud, et me selle lisasime, kuna see oli selline viimase minuti idee, aga talle täiega meeldis. Kooliuudised seal muidu kogu aeg olnud, aga iga aasta on uus tegijate tiim. Ja iga esmaspäeva hommikul esimese tunni alguses vaadatakse. Ehk siis kõik nägid ja päeva jooksul päris mitu random inimest tuli mu juurde ütlema, et nägi mind KATV-s. :D Liitusin ka Film Club'iga, mis on meediaring, ja seal praegu ka jagasime kolmeks rühmaks ja teeme lühifilmi. Seal nö ringitunnis teeme lihtsalt projekte ja produtseerimist jne, aga tunnis ikka õpime teooriat ka. Nt. test oli kaamera osade ja seadistamise peale, kõik need white balance'd ja fookused ja tööleht oli audio kohta, erinevad mikrofonid, heli, ekvalaiser, ühendused jnejne. Ei midagi ülikeerulist, aga põhiteadmised ikka. 

Koolis juba üsna tavaline, (iga päev ikka midagi uut, aga lihtsalt olen harjunud juba sellega) ja ikkagi mulle täiega meeldib koolis käia, sest mul on tunnid, mis mulle meeldivad ning huvi pakuvad ja inimesed, keda näha tahan jne. Iga päev on midagi, mille pärast ma kooli minna tahan, aga kahjuks see ei tee ärkamist kergemaks, hommikud on sama nõmedad nagu alati.. Lisa juba teab, et hommikuti ma pole eriti jutukas. :D

Eelmine nädalavahetus oli esimene rahulik ja kodune nädalavahetus. Reede õhtul vaatasime Lisaga The Fault in Our Stars'i ja see film ajab alati nutma, nii et Kleenexi karp oli meil kahevahel. Kui film läbi sai kuulasime YouTube'st häid laule ja laulsime kaasa ja telekast tuli Tonight Show, mis on ka päris lahe, nii et oli kena chill õhtu. Järgmine päev käisime Greentown'is (väike linnake 20 minuti kaugusel) aiamüükidel häid asju jahtimas. Lihtsalt inimesed müüsid oma garaažides asju, mida neil enam vaja ei lähe jne. Saime ühe megakena suure ovaalse, valgete puidust äärtega peegli, täiesti korralik ka veel, nagu uus. Peale seda käisime jalutamas Greentown'i kooli ümber oleval jalgrattarajal. Päev oli hästi ilus ja jalutasime päris kaua, Lisa arvas, et ligi 5 miili. Peale seda läksime korraks ta sõbranna juurde ja seal oli nunnu eesel, kellele porgandit andsime. :P 

Pühapäeval käisime kirikus ja päeval veel toimetasime ja käisime siin-seal. Õhtul vaatasime The Jungle Book filmi versiooni. (Mulle see muidu meeldis ja loomad olid ülinunnud, nägid ilusad ja ehtsad välja jne, aga loomade rääkimishääled minu arust olid nii võltsid, üldse ei sobinud kokku.) Oli kena puhata vahelduseks sellest tempost, aga siiski kodus ka ei passinud kogu aeg.

Esmaspäeviti on nüüd The Voice telekas, uus hooaeg hakkas. Ma olin nii põnevil, sest olen neid esinemisi varem YouTube'st ikka vaatanud, aga tervet saadet polnud kunagi näinud. Nüüd saan kogu aeg vaadata! Aga hullult häirib, et peale igat etteastet on reklaamipaus, see on palju jubedam kui Eestis, ausalt! Meie selliste saadetega on tavaliselt nii, et kaks etteastet ja reklaamipaus, ehk jõuab süüa, vetsu minna, õppida, tuba koristada vms, mida tegelikult teleka vaatamise ajal teha oleks vaja eksole. :D Aga siin on nii, et üks esineja, siis kolm minutit pausi, jälle üks esineja, kolm minutit pausi jne. Kolm minutit on täpselt selline aeg, et teleka eest ära minna ei jõua, sest midagi tehtud ikka ei saa, aga teleka ees istudes nõmedalt pikk ootamine. Ma olen Ameerikas omadega ja ikka vingun reklaamipauside üle!?

Teisipäev oli Lisa tütre Chaney sünnipäev, seega sõitsime jälle Valparaisosse nende juurde. Õhtu oli tegelikult üllatavalt tore, käisime õhtust söömas ja ajasime juttu. Tagasi Kokomosse jõudsime alles öösel, aga kuna magasin autos, siis pole hullu.

Kolmapäeval peale kooli kutsus üks tüdruk koorilaulust, Rebecca, mind mingile hängimisele pargis. See oli tegelt vist kiriku kogukonna üritus, aga selline vaba. Lihtsalt söödi ja kuulati muusikat ja mängiti mänge (igal pool ikka see lendava taldriku mäng ja 'giant jenga'). Jalutasime Rebeccaga, kui ta noorem õde meiega liitus. Esimese asjana ta küsis mu käest "Are you a human?" Ma olin päris üllatunud, aga ütlesin "No, I'm an angel," ja ta hakkas naerma. Siis jalutasime rahulikult edasi ja kuna ma nägin teda esimest korda, siis küsisin tema nime ja ta ütles, et ta nimi on Angel.. Päris hea kokkusattumus, siis ma sain aru küll, miks ta niimoodi muiates reageeris mu vastusele. :D Aga jällegi üks meeldiv õhtu ja lahe kogemus.

Reedel tulid Chaney lapsed (Lisa lapselapsed) meile nädalavahetuseks. Need väiksemad (3-a ja 5-a) on ikka täiega lahedad! Käisime James Dean Festivalil, kus põhiliselt olid 50ndate autod näitusel. Mulle meeldib selliste festivalide atmosfäär, mõnus. Lisal oli kaasas selline väike käru, nagu meil loomaaias, millega lapsi järel vead, istusid ilusti seal. 

Pühapäeval viisime lapsed tagasi Valparaisosse ja jäime sinna õhtusöögile, nii et jäi jälle hilja peale see tagasisõit. Mulle meeldib käia seal jne, aga see kahetunnine sõit on natuke nõme ja ajavahe ka. Kogu aeg kipub ununema, et kui seal on kell nt. kaheksa õhtul, siis Kokomos tegelt juba üheksa. 

Ja nüüd algaski uus koolinädal. Esmaspäev oli ebatavaliselt tore ("ebatavaline" sellepärast, et noh, esmaspäev ikkagi ju..) ja mul on tunne, et ülejäänud nädal tuleb ka super!

KATV crew

Enne KATV filmimist

Seekord proovisime nii ja nägi päris hea välja

Vahetundide ajal jääb see koridor isegi väikseks, seinast seinani rahvast täis

James Dean Festival

The Pink Lady

James Dean Festivalil

Puidust käsitsi tehtud roosid

Jäätisepaus, siin ikka suvi ju

Eeeslikeee

Söögikoha ukse kõrval istus mingi mees terve aja, kui me seal olime, ma ei tea, ta mingi imelik vist..

Nende mängutuppa pääsemiseks peab salasõna ütlema ("Bibadi-babadi-buu", ära kellelegi räägi!)

Emmy joonistas märkmepaberite peale ja lõpuks oli terve mu sein oranže silte täis (ilma liialdamata)

Jaxon muidugi tahtis ka joonistada

Kes võitis?

Because I'm happy!

Kõigepealt tahan öelda AITÄH-AITÄH-AITÄH kõikidele, kes mind mingil moel toetanud on! Ei saa unustada neid, kes uskusid mu ettevõtmisse juba alguses ja panustasid sellesse minu nimele toetust kandes. Peale nende on palju neid inimesi, kes muudmoodi toetanud ja kiidusõnu jaganud on, ka see on minu jaoks ääretult oluline. Ja Sina, kes Sa praegu minu blogi loed, aitäh! Mul on ülihea meel, kui kedagi jätkuvalt huvitab, kuidas mul siin läheb ja millega ma siin tegelen. ;) Ja kõige olulisem - sõnadega ei saa kirjeldada kui palju ma armastan oma perekonda, tänu kellele ma siin olen! <3


Kuna palju on teemasid, mida ma kuskile liigitada ei oska, siis teen siia nimekirja väikestest detailidest, mis mulle siin silma on jäänud või mis minu arust on lahe/imelik/naljakas/huvitav, aga siin igapäevane. Kindlasti neid on veel palju ja tuleb iga päevaga juurde, aga need on esimesed, mis pähe tulevad.

• Loomad
  Näiteks ükskord õhtul koju sõites jooksis meie tänava peal vabalt pesukaru ringi, normaalne, eksju? Ja kui paadiga järvel käisime, siis nägime mitu korda kilpkonnasid vees ujumas, elavad seal. Oo, ja muidugi oravad, siin on neid igal pool. Meie tänavas elab üks ja see on mul paar korda akna taga käinud. :) Pargis nägin iga nurga peal oravaid ja ma olin alguses neist ülivaimustuses, kuna nii lahedad loomakesed ja armsalt ronivad puu otsa ja jooksevad ringi igal pool!

• Bensuhinnad
  Siin ei ole kunagi stabiilset bensiinihinda, kogu aeg muutub. Näiteks kui nädalavahetus tuleb, siis läheb kohe kallimaks, sest inimesed tahavad rohkem sõita ja kuskile minna jne. Ja siis alati otsitakse bensiinijaama, kus hetkel kõige odavam hind ja alati on see koht autosid täis ka. Hind kõigub ikka üsna suures ulatuses, 1.95 pealt võib vabalt 2.25 peale minna (aga siin ei ole liitrites, ühikud on teised, gallonid).

• Hand sanitizer on see geel, millega käsi desinfitseerida ilma vett kasutamata. Igal pool on need geelid ja isegi sellised väikesed mini variandid on olemas, mis käivad võtmehoidja külge ja paljudel on see koolikoti küljes või kotis. Neid on megapalju erinevate lõhnade, värvide või kujudega ja kõik kogu aeg kasutavad.

• Free refill
  Enamus söögikohtades on jookide (Coca, Sprite, Fanta ja jäätee, aga mitte mahlade) täitmine tasuta. Kui teenindaja näeb, et sul hakkab jook otsa saama, siis toob automaatselt uue klaasitäie ja selle eest enam maksma ei pea. Ma olen ikka harjunud, et kui tellid joogi, siis sellega pead toidu kõrvale hakkama saama, aga siin kõik joovad vähemalt kaks klaasi. Klaasid on alati jääd ka täis, kõigepealt jää ja siis jook kallatakse sinna vahele. :D

• Hellitusnimed on siin levinumad. Mõned õpetajad ütlevad vabalt honey, sweetie või darling õpilastele, kui nende poole pöörduda. Eestis see algklassides võib-olla normaalne, aga keskkoolis vaevalt kõik õpilased õpetajate kullakesed on. :D Üleüldse "love you" on väga tavaline fraas sõprade vahel, algul eestlase jaoks pigem harjumatu igal sammul kõiki armastada.

• Arvude ütlemine
  Esialgu oli väga segadusseajav, kuidas nad ütlevad sajast suuremaid arve. Näiteks kui klass on 211, siis nad ei ütle "kaks sada üksteist" vaid lihtsalt "kaks üksteist" ja mu maja number on 1900, seda nad ütlevad nagu "üheksateist sada" (nineteen hundred), 2600 on siis "twenty six hundred" ehk "kakskümmend kuus sada". Ja matemaatikas "null koma kolm" nad ei kirjuta välja "0,3", vaid lihtsalt ".3" (point three). Aasta on praegu "kakskümmend kuusteist" ja 2020 on twenty twenty. Inglise keeles tavaline, aga eesti keelega võrreldes teistmoodi.

• Kirik
  Eestis ma ei tundnud kedagi, kes iga pühapäev kirikus oleks käinud, aga siin käivad peaaegu kõik. Seda ma juba olen seletanud, millised kirikud siin on ja et neid on linnas umbes 20 erinevat. Kirikus käimine ei tähenda, et kogu su elu ümber usu keerleks või et see kuidagi muud elu rohkem mõjutaks, lihtsalt seal kord nädalas koos perega käia on tavaline ja elementaarne.

• Tätoveeringud
  Kui näen mõnda inimest, kellel tätoveeringut näha ei ole, (neid eriti ei leidu,) siis järelikult on tal see kuskil peidus. Reaalselt, kõigil on kasvõi mingi väike sümbol kuskil märkamatult, aga ikkagi on! Isegi paljudel kooliõpilastel juba on, aga ainult vanematel, sest ikkagi mingi vanusepiir on ka. (Alates 16-a võib vist vanema loaga ja üle 18 võib ilma.)

• Drive-in
  Mhm, McDonald's ja kõik ülejäänud kiirtoidukohad on loomulikult drive-in võimalusega, jäätisekohvik ka hea mõte niimoodi. Isegi drive-through postkontor on loogiline, saad oma kirjakese või paki allkirja vastu kätte ja ei pea sisse minema. Aga peale nende kõigi ka pank? Käisime Lisa pangas nii, et sõitsime akna juurde, sees oli tädike, kes rääkis läbi mikrofoni ja pangavisiit sai tehtud autost väljumata.

• Töötaja, kes tervitab - greeter
  Supermarketisse (Walmart, Target jms) sisenedes on kärude kõrval inimene, kes tervitab kõiki kliente "How are youga" ja poest välja minnes ütleb "Have a nice day" või midagi sarnast. Kujutle, eraldi töötaja, kes terve päev muud ei tee, kui soovib inimestele ilusat päeva! :D

• Erinemine pole eriline. Siin on nii palju erinevaid inimesi ja igaüks on täpselt selline nagu ta olla tahab. Ei ole mingit kommenteerimist või kellegi üle kohut mõistmist. No muidugi on, aga mulle tundub, et rohkem aktsepteeritakse ja ollakse avatud või siis vähemalt ollakse ükskõiksed selle vastu, mida teised inimesed teevad, ei pea oma nina sinna toppima, kui ei meeldi. (Ma ei tea, kas ma suutsin oma mõtte edastada, aga pean silmas erinevaid rasse, rahvuseid, religioone, erineva seksuaalse orientatsiooniga inimesi jne.) Ja siis need, keda ma liigitada ei oska. Näiteks koolis on mitu inimest, kelle kohta ma ei tea, kas tuleks öelda he või she. (Nad vist ise ka ei tea.) On tüdrukuid, kes riietuvad ja käituvad nagu poisid ja vastupidi. Mu sõpruskonnas on kaks ülitoredat poissi (üks on koorilaulus ja teine on TV and Radio klassis), kes on geid ja nad on lihtsalt mega-laheda iseloomuga inimesed. Ja selle punkti alla käib ka see, et ei ole nii suurt halli massi, kus kõik käivad ühtemoodi hetkemoe järgi riides vms. Mõni käib iga päev adi-dressidega ja teine on kontsakingade ja suvekleidiga. Crocsidega kohvikus või pidžaamaga poes käimine pole isegi midagi mainimisväärset..

• Patriootlikkus
  Igal pool on rahvusvärvid ja absoluutselt igal pool on riigilipud. Valparaiso Popcorn Festivalil seisin ühe koha peal, vaatasin ringi ja lugesin kokku 24 suurt lippu, mis silma paistsid. Nüüd olen aru saanud, et see 'salm', mida iga hommik loetakse, on nö lipuvanne ja mul on see isegi peas nüüd. (Lisan selle pildina allapoole.) Eestis naljalt ei leia poe ukse kohalt silti "Selle poe omanik on uhke eestlane", aga siin olen päris mitut näinud.

Tuleb lasta endal olla õnnelik, kogu aeg ei pea muretsema, üle mõtlema ja endale piire seadma! :)

Popcorn Festival ja "Take me to church"

Laupäeval hakkasime juba üsna vara Valparaiso poole sõitma, et seal koos Chaney perega Popcorn Festivalile minna. Mina liitusin Jayma ja tema sõpradega. Alguses oli mul päris igav, sest Jayma on 12-aastane ja ta sõbrad ka sellised tiinekad, et neid väga ei huvitanud, et mingi suvakas ka nendega kaasa jõlkuma peab ja ega nad minuga eriti suhelda ei tahtnud. Aga festival oli ikkagi lahe. Alguses oli mingi rongkäik ka ja siis oli laat, kus müüdi kõike, aga ikkagi päris palju erinevat popkorni ja maisi ka. Mingi hetk liitus meiega veel üks tüdruk, kes kohe minuga rääkima hakkas ja siis me ajasime päris kaua juttu ja peale seda kuidagi võtsid ka teised mind omaks. Kokkuvõtteks hängisime Jaymaga ja ühe ta sõbrannaga 8 tundi ringi ja jalad ikka korralikult valutasid (läksime sinna jala umbes kell 11 hommikul ja kell 7 hakkasime koju kõndima, terve päev olime seal ringi rändanud). Tagasiteel hakkas vihma sadama ja kõht oli ka suht tühi ja kuna umbes miil oli veel minna, siis kutsusime Chaney autoga järgi ja käisime McDonald'sist ka läbi. Siis oli kell juba päris palju ja kuna tagais Kokomosse oli kahe tunni sõit, pidime tulema hakkama. Emmy ja Jaxy tahtsid ka kaasa tulla ja kuna oli nädalavahetus, siis miks mitte, võtsime nad kaasa.

Pühapäeva hommikul läksime kirikusse. Kui nüüd mõelda Eestis olevate kirikute peale, siis neil pole küll sellega mitte mingit sarnasust. Esiteks see on megasuur hoone, kus on erinevad ruumid ja kõik on moodne ja stiilne, absoluutselt mitte valge ega kõle. Igal pool vaipkate maas ja selline tavaline suur hoone. Alguses on fuajee ja seal tuleb lapsed nö registreerida ja neile nimesildid panna. Siis viisime väiksed lastetundi, mis oli selline lasteaia moodi, joonistasid ja laulsid seal. Ise läksime auditooriumisse, mis meenutas rohkem suurt teatrisaali, toolid olid sellised nagu kinos või teatris ja lava oli ka selline suur. Külgede peal olid ekraanid ja saali taga olid kaamerad, nii et kõike nägi ka suurtelt ekraanidelt. Mitte ühtegi risti ma seal ka kuskil ei näinud. Alustas selle kiriku noortebänd ja nad esitasid umbes 5 laulu. Laulud olid küll kristliku sisuga, aga muidu sellised tavalised laulud, üldsegi mitte traditsioonilised kirikulaulud nagu Eestis. Bändi sound meenutas natuke Daniel Levi bändi ja laulja oli veidi Rasmus Rändvee nägu. :D Aga muusika oli mõnus ja viimastel lauludel tulid sõnad ekraanide peale ja kõik laulsid kaasa. Siis tuli pastor, tavalistes riietes mees, astus lavale ja esitas nagu stand-up etendust. Ees ei olnud tal mitte piibel, vaid statiivi peal iPad ja taga oli ka ekraan slaidiesitlusega. Teemaks oli "Love can change your world" ja kuigi ta rääkis kõigest läbi usu, tõi ta ikkagi selliseid igapäevaelu näiteid ja päris huvitav oli kuulata. Igav ei hakanud mitte kordagi. (Ausalt, mulle pole ajupesu tehtud ja keegi ei suru mingeid uskumusi peale.) Aga mulle täitsa meeldis seal, selline kena õhkkond ja tõeline 21. sajandi kirik. Lõpus laulis bänd koos rahvaga veel ühe loo ja oligi teenistus läbi. Väga huvitav ja teistmoodi äge kogemus!

Popcorn festival

Kiriku saal tagant vaadates

Käsna-Kalle, sest miks mitte?

We are the Wildkats!

Reedel oli koolis Spirit day ja kuna koolivärvid on sinine ja punane, siis kõik kandsid neid värve või erinevaid Kokomo Wildkats särke (Kats on K-ga). Viimase tunni ajal oli ka Drum roll, ehk bänd marssis läbi kooli koridoride trummide saatel. Ma täpselt ei tea, aga see oli kõik Homecoming nädala osa. Valiti Homecoming King ja Queen, dress-up päevad jne, minusse see väga ei puutunud, aga lahe oli ikkagi!

Peale kooli läksin koju ja plaanisin õhtul minna jalgpalli mängu vaatama, ikka Ameerika jalgpall siin. Aga siis kirjutas mulle Madison (ülivinge tüdruk minu matemaatika klassist, ta on Senior), et ma võiksin temaga enne mängu juba minna hängima. Läksingi ja see oli ülimegasuperhüperlahe! Mul on niii hea meel, et ta mind kutsus. Seal staadioni taga on selline ala, kus mängis valjusti muusika (hea popmuusika, mida kõik kaasa laulsid) ja sai pitsat süüa ja erinevaid mänge mängida. Üks mäng oli mingi ainult Indianale omane, kus peab mingit väikest maisikotti viskama kuskile auku. :D Siis oli selline lendava taldriku mäng, et kaks tünnilaadset asja, mis on pealt lahti, aga külje peal on ka avaus, on mingi kindla kauguse peal. Üks paariline läheb ühe taha ja teine teise ja siis tuleb lendab taldrik sinna tünni lennutada, aga teine tohib aidata, nö käega lükkab auku selle, kui on õige koha peale lennanud. Kaks meeskonda vaheldumisi ja punkte loetakse ka kuidagi, 1 punkt kui käega aitad ja läheb tünni pihta, 2 punkti kui lendab tünni pihta ja 3 kui saad sisse, 15 punkti vaja kokku saada. Igatahes me Madisoniga võitsime. :P Ja peale seda mängisime Jengat, see mäng, kus neid puuklotse tuleb tornist välja võtta, ilma torni kukutamata. Aga see oli lihtsalt ülisuur versioon Jengast. Ja siis oligi juba aeg minna staadioni poole, et ikka head kohad saada.

Eraldi on student section, ehk see ala, kus on ainult KHS õpilased, igast muud pealtvaatajad sinna ei saa. Ja see oli lihtsalt metsik, mis seal toimus. Kõik olid koolisärkides või värvides ja karjusid ja elasid kaasa ja erinevad liigutused olid mänguga seotud. Tegime energizer'eid ja igast hüüdlaused olid. Ja uskumatu, aga kõik tegid kaasa, polnud mingit niisama istumist ja vaatamist - ikka pinkidel püsti ja hüppad-kargad! Kõige alguses lauldi USA hümni ja kooli hümni ja siis karjuti koos cheerleaderitega "We want the Wildkats!" ja meie tiim jooksis väljakule selle saatel. Siis kohe olid mingid mängu asjad, et kõik koos tehti "One and two and three and four, first down!" koos liigutustega ja mingi "keys or shoes" asi, millest ma aru ei saanud, aga kõik kas kõlistasid oma võtmetega või tõstsid ühe jalanõu pea kohale. Seda juhtus mitu korda ja alati oli naljakas. :D Vahepeal tulid cheerleaderid meie ette (muidu nad olid teiste pealtvaatajate ees ja väljaku ääres) ja hüüti igast hüüdlauseid rahvaga vaheldumisi, nt "We say wild and you say Kats. Wild" - "KATS", "Wild" -  "KATS", "We say number you say one. Number" - "ONE", "Number" - "ONE". Bänd või pigem orkester oli ka muidugi päris muljetavaldav! Poolaja pausi ajal tehti roller coasterit, mis mulle hullult meeldis, geniaalne. Ehk siis, student sectioni ees oli rida poisse (nende järgi tehti kõiki liigutusi jne, sest nad jagasid ka seda, mis mängus toimub, enamus õpilasi ei pööranud väljakule eriti tähelepanu) ja nad keerasid siis ennast näoga meie poole ja rahvas tegi nö nendega peegelpildis. Kõigepealt tõmmati alla see turva-asi, mis nendel Ameerika mägedel ja muudel nt Tivoli atraktsioonidel on, üle pea tõmbad. Siis hoiad kätega sealt (kujutletavalt) kinni ja kui sõitma hakkab, siis raputab (raputadki nii, nagu just oleks liikuma hakanud vaikselt), siis tuleb mäkke tõus ja üles jõudmine ja siis karjudes ja kiljudes ja käsi üleval hoides langemine. Siis tulevad kurvid, nad seal ees kaldusid järsult ühele poole ja siis kogu rahvas pidi järgi minema ja siis teisele poole ja siis veel korra "mäkke tõus" ja viimase "alla sõitmisega" hüppasid kõik püsti. Seda on raske seletada, aga see tegelt ei olnud lame, vaid megavinge ja täiega nagu päris. :D Ja veel oli selline, kus üks kutt läks kõige ette, ta oli nö poksija ja kogu rahvas oli nagu poksikott vms. Siis ta lõi rusikaga õhus ühele poole ja kogu rahvas kaldus järsult sinna poole, nagu ta olekski löönud. Vaheldumisi mõlemale poole ja lõpuks ta lõi otse keskele ja kogu rahvamass "lendas" ja poolkukkus taha nii et kõik olid üksteise otsas. Aga see oli jällegi superlahe! Selliseid asju oli kogu aeg, nii et väljakule polnud väga aega vaadata. Mul pole siiamaani aimugi, mis Ameerika jalgpallis tegelikult toimub või kuidas see mäng käib. Ma isegi ei tea, kes vastased olid, aga me kaotasime. Sellepärast ilmselt lõpus vajus see karjumine veits ära ka. Aga ikkagi see õhkkond ja feeling seal oli super ja kõik olid lihtsalt vabad ja hullud ja nautisid õhtut! Kahju, et järgmine kodumäng nii kaugel on, sügisel on ainult üks veel, aga siis näiteks pole enam õues nii soe.. 

Madison tegi selfie :)

Jenga

Lendava taldriku mäng

Cheerleaderid

Kooli lipp

Ma enamasti filmisin ja unustasin pildistamise üldse ära, nii et need pildid on videote screenshotid, sellepärast on kvaliteet ka nii halb.

Juba jälle nädal möödas

Koolinädal möödus ülikiiresti! Saan nüüd PowerSchool'i sisse logida ja näen seal oma "hindeid" ehk siis tähestikku, A, B, C - kõik olemas. :D Governmenti töö sain A, inglise keele testi sain B (superlahe) ning bioloogias B, (tunni- ja kodutööd A-d, aga testi sain C, kuna see oli nö suur kontrolltöö ja kui nad selle teemaga alustasid, siis ma veel ei olnud siingi, nii et ma pooli asju ei teadnud). Aga muidu nädal oli täiega tore!

Kooritunnis mingi päev mängisime joonistamis-aliast muusika teemal. Jagasime kaheks meeskonnaks ja siis kordamööda kummastki meeskonnast üks läks ette, võttis kaardi ja siis oli 1 minut aega joonistada tahvli peale ja meeskond pidi ära arvama. Kui ei jõudnud, siis teisel meeskonnal oli 1 võimalus pakkuda. Seal kaartidel oli muusikalisi termineid, erinevaid pille, laulupealkirju jms. Üks tüdruk sai mingi raske sõna ilmselt ja jõllitas seda kaarti tükk aega, siis ütles valjusti "oh my god" ja ülejäänud klass vastas kooris "look at her butt", sest ta ütles seda täpselt Nicki Minaj'i Anaconda moodi ja jälle saime naerda täiega.

Matemaatika tunnis liitus meiega vahetusõpilane Itaaliast. Niii veider oli vaadata, kuna see oli tema esimene koolipäev ja mul on väga selgelt meeles minu esimene koolipäev, aga nüüd istusin seal juba nagu kohalik ja teadsin, kuidas asjad käivad, näitasin talle kust õpikuid saab ja peale tundi aitasin tal bussi leida jne. Päris huvitav tunne näha ise kedagi, kes esialgu midagi aru ei saa.

Koolis on igaühel ka oma Student ID, 9-kohaline number, ja selle peab sisse toksima sööklas, kui süüa võtad. Algul ma ei saanud aru, kuidas nad kõik selle nii kiiresti sisestavad, kui ma ise pean paberi pealt number-haaval lugema. Aga nüüd mul see ka täiesti peas ja ei pea mõtlemagi.

Veel on lahe, et mõnes klassis on white-board lauad. Laua keskel on alati tops tahvlimarkeritega ja tunni ajal kõik niisama joonistavad laua peale ja siis käega pühivad maha. Mõnikord lausa on tööülessanne, et joonistage graafik laua peale, päris vinge. Ja bioloogia tunnis kasutasime sellist klassi, kus lauad on klassis laiali ja seinte ääres ja  iga laua kohal on telekas. Üks õpilane ühendab oma läpaka telekaga ja paneb sealt slaidiesitluse tööle. Teised võtavad oma läpakatest lahti töölehe (Google Drives kõigiga jagatud) ja üks kirjutab vastuseid. Arvata võib, mis saab, kui kõik saavad ühte ja sama dokumenti muuta. Selline võidu-kirjutamine ja üksteise tekstide kustutamine. :D Ja sealt telekast nägi tihedamini gorilla pilte, kui evolutsiooni-teemalist slaidiesitlust.. Google Drivega seoses tuleb meelde ka see, et kui Salme koolis kasutasime Google Classroomi, siis kõik tööd tuli "Turn in-ida". Siin on üleüldse kõikide töödega nii, mitte ainult arvutis, vaid ka paberi peal. Kui valmis, siis turn them in ehk viid õpetaja laua peale. Bioloogia tunnis õpetasin ka Abbyle eestikeelseid sõnu ja ta sai täiega hästi hakkama, isegi "asjaajaja" ütles korralikult välja. 

Radio and Television tunni projekti sain ka valmis ja kohe järgmine päev klassi astudes nägin, et minu video oli suurelt ees valmis vaatamiseks. Me vaatame klassis kõikide videosid, aga ikkagi ma veits kartsin, sest ei oskanud arvata, kuidas klass reageerib. Kuna eesmärk oli teha video endast, siis see oligi täielikult minu vaatenurgast ja seega mu jaoks üsna isiklik. Kui õpetaja video tööle pani, siis terve klass lihtsalt vaikides vaatas, (mina vaatasin pigem neid, sest videot olin juba niigi palju näinud ja olin ärevil, sest ma ei saanud nende emotsioonidest aru) ja kui läbi sai, siis kõik hakkasid plaksutama. Ülihea tunne! See tekitas täiega huvi neis ja kõigile meeldis ja õpetaja ka hullult kiitis, sest see oli ju ta jaoks üllatus, et ma midagi teha oskan. Kiitis muusikavalikut ka ja selle üle on mul eriti hea meel, kuna mulle endale täiega meeldib mu muusikavalik selle video puhul, sõnad ja kõik läheb hästi videoga kokku ja tekitab sellise õige emotsiooniga feelingu. Ega see video nüüd mingi superhüper hea ka ei ole, saaks ka palju paremini, aga see siiski toimis, ei jätnud vaatajaid külmaks, ja ma olen oma esimese tööga väga rahul ja nägin ikka vaeva ka. Seda on raske seletada, aga see kuidagi lõhkus müürid ja suutsin ennast nende jaoks tõestada. Kui varem olin lihtsalt mingi suvakas, kes istub klassis, siis nüüd tunnen, et mind võeti tiimi vastu. Isegi need, kes varem kunagi polnud minust väljagi teinud, küsisid, et kus mingi asi filmitud on ja Eesti kohta jne. Muidugi see tähelepanu oli ajutine, aga ikkagi see muutis asja. Õpetaja küsis, kas tahan K.A.T.V.ga (kooliuudised) liituda ja see on ka ülivinge! Erinevad klassid teevad uudiste jaoks klippe ja meie ülesanne on need kõik üheks saateks siduda. Kirjutasime scripti ja filmisime nö stuudios alguse, vaheosad ja lõpu (ma olin siiski kaamera taga, mitte ees).

U.S. Govt. tunnis vaatasime dokumentaalfilmi 9/11 teemal, kuna pühapäeval oli 15-aastapäev. See konkreetne film keskendus ainult New Yorgi kaksiktornidele ja oli üles ehitatud fotodele, mille olid teinud fotograafid (või amatöörid), kes seal ise olid, kas tänaval või majas ootamas väljapääsu. Ma pole varem selle peale üldse väga tõsiselt mõelnud, aga siin on see väga oluline sündmus ajaloost. Kaotati väga palju inimelusid ja täiskasvanutel (õpetajad nt) on kõigil mingi isiklik seos sellega. Väga liigutav film oli igatahes!

Koolis on tavaliselt jahe, mõnes klassis lausa külm, kuna konditsioneer töötab. Minu jaoks on see algusest peale natuke imelik tundunud, aga enam mitte.. Kolmapäeval oli midagi katki ja konditsioneer ei töötanud. Ja ossaisver kui palav oli! Aknad võisid ju lahti olla, aga õues oli veel palavam, nii et õhku sealt eriti ei saanud. Mõnes klassis hoidsime tulesid kustus, veider küll, aga see aitas. :D Koju minemine oli ka päris jube, nii palav oli, et lugesin sekundeid millal tuppa jõuan, sest toas kena jahe. Tavaliselt mulle see soojus meeldib, aga kuna olin valmistunud tavaliseks koolipäevaks ja kandsin pikki teksaseid, siis hakkas ikka ülipalav.. Edaspidi ei vingu, et koolis jahe on! Väga hästi saan aru selle vajalikkusest. :D

Neljapäeva õhtul oli Talent Show ja käisin seda vaatamas. Kooli auditoorium on, nagu eeldada võib, väga suur ja uhke. Ja Talent Show oli ka võimas. Osalejaid ei olnud just väga palju, aga siiski olid mõned väga head etteasted. Palju oli laulmist, aga samas ei olnud mingid niisama inisejad, vaid ikka superhäältega lauljad. Üks tüdruk laulis Beyonce laulu ülihästi välja ja üks Vietnamist pärit tüdruk laulis Let it go'd nii, et kõigil oli kananahk ihul (ta sai teise koha ka). Isegi mõni Eesti otsib superstaari finalist oleks kahvatunud selle kõrval. Publiku lemmikuks sai üks tantsuetteaste, see oli ka mega. (Mul pole enam piisavalt ülivõrdes sõnu, et seda kõike edasi anda.) Veel oli seal näiteks üks poiss, kes ruubiku kuubikuid lahendas (ülikiiresti muidugi), üks, kes kaarditrikke ja muud magic'ut tegi ja pillimängijaid oli ka. Jälle üks suurepärane õhtu ja emotsioonid laes!

Nathan pildistas Talent Show'd

Bioloogias käisime seal klassis

Inglise keele klass

"I think I just had a lightbulb go off."

Reede ja three-day weekend!

Reedel viis Lisa mind autoga kooli ja tagasi koju tulin bussiga, selline korraldus mulle sobib. Bussiga kooli minemine oleks okei, kui see nii vara poleks. :D Koolis oli kõik nagu tavaliselt, aga iga päevaga läheb ikka paremaks. Esimene tund on mul alati English ja kuna enne tunni algust aega seal klassis istuda, siis õpetaja laseb alati mingit muusikat taustaks. Selline rahulik chill muusika ja see on täiega mõnus. (Tuntud laulude aeglased akustilised cover'id jms.)

Kooritunnis me ei laulnudki seekord. Mingi mees (ma arvan, et ta on klaveriõpetaja või teine muusikaõpetaja) rääkis meile oma muusikuteest (ta on pianist, alustas õppimist 6-aastaselt) ja esinemisest. Aga see polnud nagu loeng, vaid selline vaba vestlus ja see polnud plaanitud ka, lihtsalt ta oli seal ja jutustas ja mängis klaverit meile ja nii see tund läks.. :D

Õhtul käisime Lisaga väljas söömas ja seal oli väga hea toit. :P Autos kuulasime valjusti muusikat ja laulsime kaasa ja sõitsime aknad lahti pimedas linnas ja see oli nii lahe.
Sel õhtul magama minnes olin oma voodis pikali ja mõtlesin möödunud nädalale ja lihtsalt naeratasin omaette, sest ma olin nii õnnelik kõige üle ja möödas oli järjekordne imeline päev.

Laupäeval ärkasime üsna vara ja läksime järve äärde suvilasse. Jim oli ka. Neil on ühine suvila, kus peaaegu terve suguvõsa kordamööda käib. Sõitsime väikse paadiga järve keskele ja püüdsime kala, aga saime ainult väikseid ja lasime need vette tagasi. Õhtul läksime Blueberry Festivalile, mis oli üsna nagu meie Merepäevad. Sealt ostsime mustika-sõõrikuid, sest mis Blueberry Festival see ilma blueberrydeta oleks, ja need olid kirjeldamatult head. Tuhat korda paremad, kui ükskõik millised muud sõõrikud ja just valminud ja värsked ja soojad ka veel, lihtsalt sulas suus..

Pühapäeva hommikul käisime jälle järve peal ja lihtsalt chillisime ja grillisime liha õhtu poole. Selline rahulik, aga mõnus puhkepäev. Enne magama minekut läksin korra veel järve äärde, lihtsalt et seda ilu nautida, ja üle vee teisel pool oli mingi pidu ja sealt lasti valjusti Hotel Californiat ja ülimõnus oli selle laulu saatel istuda, mõelda, tähti vaadata ja õnnelik olla. Selline päris tunne oli. Ei mingit "appi kus ma olen" ja "mida ma siin teen", ega "ma ei suuda uskuda mis toimub" või "see kõik on ikka veel ebareaalne" - kõik on nii nagu olema peab, selles pole kahtlustki ja ma olen valmis kõigeks, mis mind veel ees ootab!

Järv on täiesti suvilatest ümbritsetud ja kuna oli pikk nädalavahetus (esmaspäev oli Labor Day, vaba päev), siis kõik inimesed olid kohal.

Esmaspäeval pidimegi linna tagasi minema ja terve päev kuluski igasuguste asjatoimetuste peale.

Meie suvila

Blueberry Festival

Natuke siit, natuke sealt

Minu esimese koolinädala kolmapäeval oli Kokomos mitu tornaadot (kokku 8, millest 4 mööda maad) ja neljap.-reede jäi kool ära. Mina ja Lisa olime turvalises kohas ja meie maja ei olnud ka ohus, nii et selle koha pealt kõik hästi. Aga siiski põhjustas tornaado igal pool mujal palju kahjustusi ja mõned kohad olid mitu päeva ilma elektrita. Kokku ligi 1000 maja said kahjustada ja umbes 300 on täiesti maatasa.. Õnneks ei saanud keegi surma ega väga tõsiselt viga. Selline suur tornaado oli viimati 2013. aastal.

Neljapäeval käisime koos Lisa ja Donnaga paljudes vanavara poodides ja see oli täiega vinge, mis stuffi müüakse. Päev oli palav ja see väsitas päris ära, aga ikkagi oli tore. Reedel koristasime maja ja käisime šoppamas. Ostsime mulle asju, mida vaja (kooli jaoks ja riideid jms), aga see raamatuosakond ajas mind hulluks! Kõik raamatud, mida Eestisse oodanud olen, on siin olemas ja üldsegi mitte kallid, vähemalt 10 sealt oleks tahtnud kohe ära osta. Lisa ostis mulle ühe noorteka (ausalt, ma ise ei küsinud, ta ise valis ja ise ostis ja alles kodus andis mulle).

Ajavahe kohta võin öelda, et sellega harjumine oli okei, aga see ei tähenda, et see üleüldse okei oleks.. Ehk siis: kuna mul pole kunagi kindlat rutiini magamise seisukohast, eriti suvel, mõnikord lähen normaalsel ajal magama, mõnikord hommikul neljast, mis on ka normaalne, siis siiatulek oli lihtsalt üks pikk ja väsitav päev ja kõik. Läksin magama ja ärkasin üles ja ei mingit probleemi. Nõme on ainult see, et kui mul on õhtu, siis teil on öö. Seega suhtlemine on üsna keeruline, eriti kui ma koolis käin. Mina saaksin suhelda enamasti ainult sel ajal, kui teil öö ja teie ainult sel ajal, kui mul on hommik või kool. Aga sellega saab hakkama.

Kooli, host-ema ja koduga olen väga rahul. Lisale meeldib igast asju teha, nii et igav ei hakka. Meil on palju sarnast (nt. söögi koha pealt, me mõlemad ei söö seeni ja meile meeldib Magnumi Almond jäätis). Koerad on ka lahedad ja üleüldse kõik on hästi! Kohvri viisime garaaži ja sain kodu võtme ka, elan nüüd siin!

Nii kaugelt nägime meie tornaadot

Junk store, nagu Lisa ütleb 

Lisale väga meeldis mu võtmehoidja ;)

Veel koolist

Nüüdseks ma olen juba kaks nädalat koolis käinud ja ära eksinud pole kordagi! Saan juba aru kuidas asjad toimivad ja teen kõike kaasa. Jõuan vahetunnis isegi inimestega juttu ajada. :D

Ikka veel on natuke veider, et iga hommik enne esimese tunni algust tõuesvad kõik püsti, vaatavad lipu poole (igas ruumis on vähemalt üks USA lipp), panevad käe südamele ja loevad kaasa mingit salmi, mis kooli kõlariest tuleb.

Mu lemmiktund on kahtlemata TV and Radio ja see on iga päev 2 tundi, seega ülisuper. Seal me kasutame (või õpime kasutama) Final Cut Pro'd, mille üle on mul veel eriti hea meel. Kuna rühmatöö sai valmis, siis järgmine on igaühe personal project - video endast. Vaba valik, kas seisad ise kaamera ees ja räägid, intervjueerid perekonda ja sõpru, teed slideshow piltidest lapsepõlvest tänapäevani või hoopis teed nö reklaamid ennast. Kuna ise ma rääkida ei taha ja intervjueerida kedagi siin eriti pole, siis, üritan panna kokku midagi varem Eestis filmitud videotest. Eks näis, mis sellest saab, kuna palju materjali mul kasutada pole, aga see ongi selline esimene katsetus ja õpin Final Cut'i tundma. Igatahes suurepärane, et mul on siin võimalus sellisest tunnist osa võtta ja suhelda seal nende ülitoredate inimestega! Hea seltskond teeb selle tunni veel paremaks, kui see ise on. Neid kolme, kes mind alguses oma punti võtsid, võin julgelt oma sõpradeks nimetada.

Koor mulle ka meeldib. Osalt sellepärast, et me laulame häid laule ja lihtsalt amazing on laulda koos selliste fantastiliste lauljatega. Meid on seal 14, aga laulame neljahäälselt ja kõik oskavad nooti lugeda, niiet ma olen päris maha jäänud oma muusikalises arengus, aga pole hullu, saan hakkama. :D Need, kes enne minu tundi seal on, laulavad Adele - Turning tables (alati on need noodid tooli peal) ja mulle täiega meeldib see laul niiet tahaks neid kuulda. Ja teine põhjus, miks mulle see tund nii väga meeldib on jällegi need inimesed seal. Laulame tavaliselt heal juhul pool tundi ja ülejäänud aja räägime juttu. Kuulame youtube'st erinevaid laule ja arutame erinevate muusikastiilide üle ja ükskord lihtsalt mängisime õpetaja telefonis miljonimängu (ta küsis meilt küsimusi). Lihtsalt nende inimeste seltsis on hea ja vaba olla ja sealt sain ka kaks 'päris' sõpra. (Mõned on lihtsalt, kellega tunnis suhtlen või kõrvuti istun ja mõned on sõbrad, need on kaks erinevat asja.)

U.S. Government polegi nii igav tund, kui alguses tundus. Kuigi kõik tunnid on üsna samasugused. Õpetaja räägib slideshow taustal ja toimub arutelu ja siis iga tund saame ühe töölehe märkmetega, kus on jäetud tühjad kohad ning me peame jutu põhjal õigete sõnadega nö lüngad täitma. Aga õpetaja räägib põnevalt vähemalt.

Olen juba paar korda pidanud ka koolibussiga käima. Hommikul läksin lihtsalt sellepärast, et teinekord, kui Lisa mind viia ei saa, teaksin milliselt tänavanurgalt buss mind peale korjab. Koolist koju tulin bussiga, sest mul pole selle vastu midagi ja siis Lisa ei pea mulle järgi tulema. Buss on muidugi rahvast täis ja nagu ette kujutada võib, on seal üsna lärmakas. Aga iseenesest on lahe selle melu keskel istuda ja kuna minu peatus on teine, siis ma ei pea seal kaua olema.

Mul ei ole nö oma klassi, igas tunnis on erinevad inimesed, kuna igaüks saab omale sobivad tunnid valida ja siis tehakse talle tema tunniplaan. Inglise keele tunnis ma olen koos 10th grade õpilastega (muidu ma 11th grade), aga mulle täitsa meeldib see tund. Siiani oleme lihtsalt lugenud mingeid tekste ja siis analüüsinud neid ja arutlenud nende üle. Ei midagi eriti rasket.

Bioloogias oli meil juba test. See oli valikvastustega, aga ma arvan, et ma feilisin ikkagi. Teemaks oli ökoloogia ja iseenesest ma jagan matsu, aga lihtsalt küsimustes ma ei saanud pooltest sõnadest aru ja polnud aega väga kaua mõelda ka. Niiet pooled panin suht savilt. Matemaatikas oli ka test, seal ma juba sain rohkem aru. Ühe lehe suutsin korralikult ära teha, aga teine oli selline, kus ma ei saanud aru, mis teha tuleb ja jätsin tegemata, niiet ma ei tea, mis sealt kokkuvõtteks tuli. Aga ega väga vahet pole ka. Küll see inglise keel ka ajaga tuleb. Juba tunnen, kuidas on palju paremaks läinud, võrreldes esimeste päevadega.

Leidsin ka sõbrad, kellega iga päev sööklas koos istuda. Meil ei ole ühtegi tundi koos, niiet muul ajal me ei kohtu, aga väga lahe on alati seal kokku saada ja juttu ajada. :)

Minu nimi on siin igal pool Hedy Laets, kuna ä-tähte neil ei ole, aga isegi ilma selleta nad ei oska mu perekonnanime välja lugeda. Eesnimega saadakse üsna hästi hakkama. Mõni ütleb Heidy, mõni ütleb kuidagi Hady, aga üldiselt ei saa kurta. :D

Kõnnin sealt mööda, kui koolist tulen ja need kujud on nii lahedad :)

Esimene koolipäev

Minu tunniplaan:
1. English (inglise keel)
2. Chorus/Vocal jazz (koorilaul ja nagu muusikatund ka)
3.- 4. TV and Radio (umbes nagu meediatund)
5. Biology (bioloogia)
6. U.S. Government (nagu meil ühiskond ja ajalugu) 
7. Precalculus (matemaatika)


Hommikul ma olin väga hirmul, sest mul polnud õrna aimugi, mis mind ees ootab. Algul pidime selle sama naise juurde minema, kellega me tunde valides kohtusime, aga kuna teda polnud, siis kohtusin direktoriga (väga tore mees) ja üks 12. klassi tüdruk näitas mulle, kus mu klassid on. Siis oli esimene tund juba läbi ja alustasin teise tunniga. Selleks oli Chorus ehk koorilaul. Õpetaja on seal lahe, küsis igast asju ja tahtis teada, kas Eesti ja USA McDonald's on samasugused jne. Nad laulsid Michael Jacksoni Heal the world'i ja see kõlas lihtsalt imeliselt. Nii lahe, et saan edaspidi ise nendega koos laulda! Üks tüdruk juhatas mind järgmise klassini, milleks oli TV and Radio ja see asub Career Center'is, ehk siis eraldi kooliosas. Seal oli neil pooleli rühmatöö, milleks oli teha dialoogita lühifilm. Üks kolmene grupp kutsus kohe mind enda juurde ja enamus ajast ma lihtsalt vaatasin, mis nad tegid ja nad selgitasid mulle asju. Hiljem nad ütlesid, et tegelikult õpetaja oli juba eelmine nädal neile öelnud, et üks vahetusõpilane Eestist tuleb ja nad olid kohe omavahel otsustanud, et võtavad 'uue tüdruku' enda punti (kuna nende arust oli lahe, et Eesti asub Venemaa kõrval). Igatahes mul on selle üle ülihea meel, sest nad kõik on väga toredad ja ma saan nendega juttu rääkida ja nad alati aitavad kui vaja jms. Üks neist on ka ise esimest aastat selles koolis, seega ta teab, kui keeruline on seal alguses orienteeruda üritada ja ta saatis mind järgmise klassini. (Neil algas kool 2. augustil, nii et jäin kaks nädalat hiljaks.) Siis tuli välja, et mul on lunch hoopis esimesel söögivahetunnil ja läksin sööklasse. Seal on 4 järjekorda, igaühes erinev toit, ise valid, millisesse lähed. Söögi kõrvale saab võtta ka värsket salatit ja puuvilju. Koolitoit pole just suurem asi, aga see on arusaadav, kuna lühikese ajaga tuleb ~ 2000 õpilast ära toita.. Peale söömist oli mul Biology, kus istun koos kahe väga toreda senioriga. Tegime mingit katset ubadega. (Oad esindasid loomi, valged olid märgistamata ja pruunid olid märgistatud, ja proovisime erinevaid meetodeid, et märgistatute abil õiget populatsiooni arvutada.) Bioloogias on e-õpik, nii et tunnis kasutame arvutit. Igal õpilasel on kooli poolt antud läpakas, kuna palju töid vaja arvutis teha. Peale bioloogiat oli U.S. Government, kus vaatasime mingit vanat dokumentaalfilmi Põhja-Koreast. See tund tundus päris igav. Ja viimasena oligi Precalculus. Õpetaja mulle kohe meeldis ja istun koos kahe imetoreda tüdrukuga, kes kohe tuju paremaks tegid, nii et see tund ei tundunudki hirmus. Mind üllatas, et sain seal isegi aru, millest jutt käis ja oskasin ülesandeid kaasa teha. Nad on õppinud natuke rohkem kui mina, aga sain järje peale. Tegelesime erinevate funktsioonide graafikutega ja tegime terve tunni ülesandeid. Õpetaja on üsna samasuguse suhtumise ja õpetamismeetodiga nagu oli mu matemaatikaõpetaja Salme koolis, ainult et Salme õpetaja rääkis 3x kiiremini.. Ja oligi koolipäev läbi! Koju jõudes pea valutas ja paha oli olla, aga see on vist normaalne reaktsioon ja aju kärssas läbi sellest inglise keele tõlkimisest lihtsalt. :D

Inglise keele koha pealt nii palju, et endalegi üllatuseks ma saan peaaegu kõigest aru, mis õpetajad räägivad. Loomulikult neid õppeainealaseid sõnu ma ei tea, aga conversationi-tasemel ma saan kõigest aru. Probleem tekib ainult vasturääkimisega. Aju jookseb kokku, kui üritan leida õigeid sõnu ja neist normaalseid lauseid moodustada. :D

Kool algab põhimõtteliselt 7:20 (tund algab tegelikult 7:30) ja lõppeb 14:20. Iga tund on 50 minutit ja vahetund on 5 minutit, millest neljaga peab uude klassi kohale jõudma. Nii et vahetunnis mingit chillimis- ja jutustamisaega küll pole, kogu vahetund kulub klassi vahetamiseks, kuna kool on megasuur ja koridorid on rahvast täis. Õnneks jäävad trajektoorid hästi meelde, kuna tunniplaan on iga päev sama. Üsna ruttu võib rutiinseks muutuda.

Peale viimase tunni lõppu täpselt viie minuti pärast sõidavad koolibussid välja. (28 kollast koolibussi rivis, väga lahe vaatepilt.) Tundub lühike aeg, aga kõik on organiseeritud ja igaüks teab, kuhu ta minema peab.

Kokomo High School (9.-12. klassid) on rahvusvaheline kool ja praegu on seal üle 50 vahetusõpilase. Enamus neist ei ela vahetusperes, vaid nö ühikas ja mõned neist jäävad isegi kaheks aastaks. Seega õpetajad on vahetusõpilastega harjunud, teavad kuidas käituda ja mida oodata, ning õpilased on sõbralikud ja võtavad hästi vastu.

Kuskil miskit toimub

20. august oli ülitore päev. Kõigepealt käisime BestBuy's, et mulle läpakat valida. Siis käisime Hobby Lobby's ja see on megavinge pood. Seal on tuhandeid kodusisustusasju ja ilusate sõnumitega silte ja ma usun, et emps oleks selle poe küll tühjaks ostnud. Ostsime sealt kunstlilled meile köögiriiuli peal olevasse vaasi. Peale seda sõitsime Greentown'i, story siis selline: 2013. aastal sai mootorrattaõnnetuses surma tunnustatud ja armastatud politseinik ja nüüd tema mälestuseks korraldatakse kampaaniat, et liikluses pöörataks rohkem tähelepanu mootorratturitele. Ja sellega seoses me sidusime siniseid lindikesi kõikide tänavapostide, liiklusmärkide ja eriti ühe silla külge. Mulle väga meeldis see, pluss saime õues jalutada ja suve nautida. Tegime seda nende samade inimestega, kellega söömas käisime. Õhtul olime mõlemad Lisaga väsinud sellest sõitmisest ja ringi sebimisest, aga olime oma päevaga väga rahul!

Järgmine päev oli pühapäev ja sõitsime Valparaiso'sse Lisa tütre Chaney juurde, kuna nad just kolisid ja aitasime neil asju vedada ja lahti pakkida. Hommikul üheksast hakkasime minema, kaks tundi sõitsime ja kella kümnest olime kohal, loogiline, eks? Ajavahe on tund aega nende kahe linna vahel, nii et sinna minnes võidame alati tunni, aga tagasi jõuame veel tund aega hiljem. (See pole väga tore.) 

Sain Lisa tütre lastega ka tuttavaks - 12-a Jayma, 5-a Emmy ja 3-a Jaxon, kõik väga lahedad! Nendega koos käisime ka kuskil Itaalia kohas lõunat söömas ja ehituspoodides ja KOMMIVABRIKUS! Seal oli outlet store, aga läbi suurte akende nägi ka vabrikut, kus neid samu komme tehti. Ülimegasuperlahe! (Vollit ei näinud, ta vist polnud seekord tööl või siis oli ta ametis nuppude vajutamisega kuskil tagaruumis.) :D

Emmy ja Jaxon võtsid mind kohe omaks ja tirisid mind enda tuppa mänguasju näitama. Kuna riidekapp on seina sees olev garderoob ja seal palju ruumi, siis ehitasime sinna koopa ja niisama mängisime. Lisa ja Chaney said samal ajal rahulikult kööki lahti pakkida ja lapsed polnud segamas. Ja mul oli ka tore, sest nende pärdikutega juba igav ei hakka. Õhtul sõitsime Kokomosse tagasi ja valmistusin oma esimeseks koolipäevaks..

Hobby Lobby

Sild

Selliseid linte panimegi kõikide postide külge linnas

Candy Factory

Emmy kapis :D