Umbes kaks nädalat enne lennupäeva sain teada, et hakkan elama Kokomo linnas Indianas koos host-ema Lisaga. Loomulikult olin üliõnnelik ja ootasin juba kõike eesootavat, aga tegelikult ei olnud see mulle veel kohale jõudnud. Isegi viimane koosviibimine Muumiorus oli selline tore suvelõpupidu minu jaoks. Alles siis, kui kõik ära hakkasid minema, mõistsin, et ei näe neid enam aasta aega.. Aga suutsin järgmine päev ilusti asjad ära pakkida ja linna minna, imekombel sain isegi emmega kenasti hüvasti jäetud. Tõeline arusaamine ootas alles ees..
17. august 2016
Äratus oli 3:30, aga vahet pole, sest magada ma niikuinii ei saanud. Tallinna lennujaamas oli kõige raskem. Seda tunnet ei ole võimalik sõnadega kirjeldada, aga see on tohutu emotsioonide tohuvabohu. Ma olin nii super-hüper-õnnelik, et see kõik lõpuks reaalsuseks saab, aga lausa füüsiliselt valus oli vaadata issit ja Siretit ära minemas, jättes mind üksi sellega toime tulema. Keelasin endal neile järele vaadata, aga eriti hästi see ei õnnestunud. (Mul oleks olnud palju raskem sealt turvaväravatest läbi minna, kui nad oleks kõrvalt vaatanud.) Siis olime ainult meie - mina ja veel 4 "USAkat". Rääkisime oma uutest peredest ja kõigest, mis see aasta meile tuua võib, nendega oli nii hea koos olla, kuna kõik olime samas olukorras.
Lennukisse istudes vaatasin aknast välja ja mul oli täiesti selge arusaamine, et lahkun kõige tuttava (kaasa arvatud eesti keele) keskelt tundmatusse maailma. Tuhat mõtet keerles peas ja pisarad ei tahtnud lõppeda. Tõusime (pean mainima, et õhkutõus on lennukisõidu juures vaieldamatult mu lemmikosa) ja esialgu oli ümberringi Tallinna hall udu, aga siis jõudsime pilvedest kõrgemale ja üleval oli ere päike, helesinine taevas ja imeilusad valged pilved. See oli mõnesmõttes vabanemise tunne, tegi kohe olemise kergemaks.
Nii me siis istusime, 5 vaprat tüdrukut, igal omad hirmud ja ootused, ja astusime naeratusega vastu parimale peatükile meie senises elus! ⭐
17. august 2016
Äratus oli 3:30, aga vahet pole, sest magada ma niikuinii ei saanud. Tallinna lennujaamas oli kõige raskem. Seda tunnet ei ole võimalik sõnadega kirjeldada, aga see on tohutu emotsioonide tohuvabohu. Ma olin nii super-hüper-õnnelik, et see kõik lõpuks reaalsuseks saab, aga lausa füüsiliselt valus oli vaadata issit ja Siretit ära minemas, jättes mind üksi sellega toime tulema. Keelasin endal neile järele vaadata, aga eriti hästi see ei õnnestunud. (Mul oleks olnud palju raskem sealt turvaväravatest läbi minna, kui nad oleks kõrvalt vaatanud.) Siis olime ainult meie - mina ja veel 4 "USAkat". Rääkisime oma uutest peredest ja kõigest, mis see aasta meile tuua võib, nendega oli nii hea koos olla, kuna kõik olime samas olukorras.
Lennukisse istudes vaatasin aknast välja ja mul oli täiesti selge arusaamine, et lahkun kõige tuttava (kaasa arvatud eesti keele) keskelt tundmatusse maailma. Tuhat mõtet keerles peas ja pisarad ei tahtnud lõppeda. Tõusime (pean mainima, et õhkutõus on lennukisõidu juures vaieldamatult mu lemmikosa) ja esialgu oli ümberringi Tallinna hall udu, aga siis jõudsime pilvedest kõrgemale ja üleval oli ere päike, helesinine taevas ja imeilusad valged pilved. See oli mõnesmõttes vabanemise tunne, tegi kohe olemise kergemaks.
Nii me siis istusime, 5 vaprat tüdrukut, igal omad hirmud ja ootused, ja astusime naeratusega vastu parimale peatükile meie senises elus! ⭐
