Peale umbes 22-tunnist rändamist ja lendamist olin lõpuks jõudnud Indianapolisesse, kus mu host-ema Lisa "Welcome Hedy!" sildiga vastas oli. Võtsime mu kohvri ja hakkasimegi Kokomo poole sõitma. Esmamulje Lisast oli hea, tundus selline heasüdamlik, tore ja ettevõtlik, aga samas mitte pealetükkiv. Sõita oli üle tunni aja ja raske oli silmi lahti hoida, kuna olin nii kaua üleval olnud ja megaväsinud. Lisa rääkis natuke endast ja oma perest ja küsis natuke minu kohta. Koju jõudes tutvustas ta mulle koeri, näitas, kus miski on ja lasi mul duši alla ja magama minna.
Mulle meeldib see maja, kena väike, kahele inimesele paras. Minu tuba on ka üsna pisike, aga armas. Voodi on megasuur, lai ja kõrge ja 6 padjaga :D
Järgmine päev sõitsime ringi, tutvusin natuke linnaga ja pidime ka kooli minema. Koolis valisime mulle tunnid ja kuna tahtsin koorilaulu minna, siis pidin muusikaõpetajale laulma. (Laulsin eesti keeles.) Õhtul läksime koos Lisa sõpradega kuskile Mehhiko restorani ja see oli omaette vinge kogemus. :D Aga seltskond oli tore, nendega olen veel mitu korda kohtunud.
Ilm on harjumatult palav, päeval umbes 34 kraadi kogu aeg, aga õhtul võib vihma sadada ja müristada jms. Tänu palavusele on igal pool konditsioneer ja poodides on alati hästi jahe. Koolis käin teksade ja dressipluusiga (sest külm on) ja peale kooli panen uuesti suveriided selga. :D
Harjumatu on vaadata, et igal pool on suured Ameerika lipud ja Ameerika autod. Eestis näeb Eesti lippusid igal pool ainult siis, kui riiklikud pühad või lipupäevad on, aga siin on isegi ilma pühadeta rohkem lippe näha. Ja autod on kenad. Dodge on põhiline, muid autosid väga ei näegi, kui Dodge või Chevrolet. Tänaval on mõnusad hääled ka. :)
Ma ei tea, mis värk nende salvrätikutega on, aga absoluutselt igal pool on karp (või mitu karpi) Kleenexeid.
Päris tore oli ka minu esimene Targetis käik. (Nüüd, kaks nädalat hiljem, on naljakas, et ma imestasin isegi selle üle, kui suur üks supermarket olla võib.) Igatahes, see pood on ikka lahedalt suur, umbes 4 meie Selverit, ja sealt saab kõike, alustades eBay kinkekaartidest ja lõpetades akvaariumikaladega. Jalgrataste ja telekate valik on ka muljetavaldav, rääkimata veel riietest või toidust.. Ja kui mina käiks poes niimoodi, et kõigepealt võtan need asjad, mis lähemal on ja siis liigun järjest edasi läbi poe, siis Lisa käib risti-rästi läbi poe ja igas kohas mitu korda. Näiteks alguses võtab tomateid, siis liigub saialeti juurde, siis käib vahepeal telefonilaadijate ja vetsupaberite juures ära ja läheb tagasi kurki võtma, kuigi need olid tomatite kõrval. Ja siis võib vabalt minna seepi valima, kuigi oli seal osakonnas juba vetsupaberi pärast käinud. (Päris hea seletus, ma tean :D) Ja peaaegu iga kord kui järjekorras seisame hakkab Lisa oma ees või taga seisva inimesega rääkima. Lihtsalt näiteks näeb korvis midagi, mida ta ka on ostnud ja siis hakkab rääkima, et oo see on ikka hea asi ja ta alati valib just selle. Üks töötaja, kes salatit topsi pani, rääkis samal ajal, kuidas tema ema kunagi ikka head salatit tegi. Ja neid näiteid on veel palju. Eestis arvataks, et ma olen imelik, kui ma saialeti ees suvalisega hakkaks arutama, et millist saia täna valida, aga siin on see tavaline.
Kõik uus on üsna väsitav ja kodus lihtsalt chillisime ja lugesin veel raamatut, mida ma lennukis alustasin, aga lõpuni ei jõudnud. Kodu on juba täitsa kodune ja saan ennast vabalt tunda.
